Metsloomade jälgedes
» sulge foto
Selle päeva hommikul linnast välja sõites oli ootusärevus suur. Olime ju klassiruumis loomajäljed endile selgeks teinud ning nüüd ootas ees nende leidmisrõõm vabas looduses. Selleks imeliseks kohaks oli Pedasaar.
Kohe kohale jõudes jagas õpetaja meid kolme rühma. Et asi põnevam oleks, valis iga rühm endale tuntud metslooma nime. Nii olid meil Jänesed, Metskitsed ja Rebased. Liikumise kergendamiseks olid puudele seotud mitut värvi ribad. Iga rühm pidi otsima oma värvi. Ülesandeks oli otsida võimalikult palju loomade tegutsemise jälgi. Erilist tähelepanu pidime pöörama oma rühma tunnusloomale.
Olime seda paika külastanud ka aasta tagasi. Siis olime veel nii väikesed, et loomajälgi ei tundnud. Pedasaarel on keelatud igasugune inimtegevus. Seepärast ei olnud siin mitte keegi mahakukkunud puid ära koristanud ning liikumiseks pidime sageli nende alt või pealt läbi pugema.
Väga huvitav oli sellises puutumata looduses ringi liikuda. Vahepeal oli tunne, et kohe pistab karu oma pea koopast välja või piilub meid ilves puu otsast. Hakkasime usinalt uurima, kes siin ringi on liikunud. Aasta tagasi poleks me kindlasti nii palju näha osanud. Nüüdki oli vaja sageli peatuda ning Jäljeaabitsast abi otsida.
Toreda päeva kestel saime looduses näha rähni, pasknääri, kopra, rebase, hundi, põdra, kitsekeste, orava, jänese, hiire tegutsemisjälgi. Isegi üks agar ämblik oli end juba lumele jalutama sättinud. Linnalapse jaoks oli väga haruldane ka vaikus, mis saarel valitses. Kui meie oma suukesed kinni panime, siis oli kuulda vaid tuule mühinat puuladvus. Ja õige varsti ka linnulaulu, mida linnas ei oskagi märgata.
Eelmisel aastal näidati meile siin isegi ilvese jälgi, kuid sel aastal me neid ei leidnud. Loodetavasti ei ole temaga vahepeal midagi juhtunud ning meie teed lihtsalt ei ristunud.
Pärast saarekese külastamist saime taas lõkke ääres istudes kaasavõetud võileibu ning kuuma teed nautida. Selle eest kandis hoolt meie tore bussijuht Jaan, kes vahepeal lõkke oli süüdanud.
Kuna ilm kiskus päris tuuliseks, siis jätsime kokkuvõtete tegemise järgmisele päevale. Selleks pidi iga rühm oma leidudest kokkuvõtte tegema. Meil oli väga tore tund, kus tegime ettekandeid, vastasime kaaslaste küsimustele ning kõige lõpuks korraldas õpetaja meile veel viktoriini.
Kohe kohale jõudes jagas õpetaja meid kolme rühma. Et asi põnevam oleks, valis iga rühm endale tuntud metslooma nime. Nii olid meil Jänesed, Metskitsed ja Rebased. Liikumise kergendamiseks olid puudele seotud mitut värvi ribad. Iga rühm pidi otsima oma värvi. Ülesandeks oli otsida võimalikult palju loomade tegutsemise jälgi. Erilist tähelepanu pidime pöörama oma rühma tunnusloomale.
Olime seda paika külastanud ka aasta tagasi. Siis olime veel nii väikesed, et loomajälgi ei tundnud. Pedasaarel on keelatud igasugune inimtegevus. Seepärast ei olnud siin mitte keegi mahakukkunud puid ära koristanud ning liikumiseks pidime sageli nende alt või pealt läbi pugema.
Väga huvitav oli sellises puutumata looduses ringi liikuda. Vahepeal oli tunne, et kohe pistab karu oma pea koopast välja või piilub meid ilves puu otsast. Hakkasime usinalt uurima, kes siin ringi on liikunud. Aasta tagasi poleks me kindlasti nii palju näha osanud. Nüüdki oli vaja sageli peatuda ning Jäljeaabitsast abi otsida.
Toreda päeva kestel saime looduses näha rähni, pasknääri, kopra, rebase, hundi, põdra, kitsekeste, orava, jänese, hiire tegutsemisjälgi. Isegi üks agar ämblik oli end juba lumele jalutama sättinud. Linnalapse jaoks oli väga haruldane ka vaikus, mis saarel valitses. Kui meie oma suukesed kinni panime, siis oli kuulda vaid tuule mühinat puuladvus. Ja õige varsti ka linnulaulu, mida linnas ei oskagi märgata.
Eelmisel aastal näidati meile siin isegi ilvese jälgi, kuid sel aastal me neid ei leidnud. Loodetavasti ei ole temaga vahepeal midagi juhtunud ning meie teed lihtsalt ei ristunud.
Pärast saarekese külastamist saime taas lõkke ääres istudes kaasavõetud võileibu ning kuuma teed nautida. Selle eest kandis hoolt meie tore bussijuht Jaan, kes vahepeal lõkke oli süüdanud.
Kuna ilm kiskus päris tuuliseks, siis jätsime kokkuvõtete tegemise järgmisele päevale. Selleks pidi iga rühm oma leidudest kokkuvõtte tegema. Meil oli väga tore tund, kus tegime ettekandeid, vastasime kaaslaste küsimustele ning kõige lõpuks korraldas õpetaja meile veel viktoriini.
 |  |  |