Aimla looduskeskuse talvine metsaretk
» sulge foto
Oli 4. märts, kui Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 6.a klass oli asunud metsaretkele.
Ilm oli … KÜLM! Termomeeter näitas -15°. Tuul oli vaikne, puudel ja lumel oli härmatis, vahepeal sadas jääkristalle. Kuid Päike paistis ja meie retk võis jätkuda. Ja pärast läks soojemaks. Eriti tihedas noores kuusikus, mis kaitses meid külma eest („Mets on vaese mehe kasukas“, ütleb ka vanasõna).
Retkejuht Mihkel Maala abiga avastasime talvist metsa mängides metsseakarja. Meiegi, nagu metssead liikusime kambas ja saime nende kohta palju teada.
Karja juht on emane. Emaseid metssigu nimetatakse emisteks ja isaseid kultideks, väikesed metsseapõrsad on helepruuni triibulised. Nende karvkate on kare. Metssiga on suhteliselt puhas. Metssiga puhastab enda kuivanud mudase karva puu vastu hõõrudes. Nägime ka ühte sellist puud. Neil on 2 kihva ja metsseal on väga tugevad hambad. Nende sõrad on keskmise suurusega. Metssead tegutsevad pimedas, kuulevad hästi ja on kavalad. Metssea pesa on korrastatud, nad hoolitsevad oma pesa eest. Toidu otsimiseks tuhnivad oma kärsa/ninaga maad. Ka meie proovisime tuhnida, see ei olnud lihtne. Metssead kakavad harva. Haavatud metssiga muutub väga kurjaks. Jahimehed tohivad lasta ainult põrsaid ja kulte.
Meie metsseakari nägi tee ääres söödud oksi. Need olid kõrgel ja nendega oli maiustanud põder. Ta on Eesti metsade suurim loom: 2m kõrge ja 3m pikk, kaalub 300-400 kg. Põder on pruuni värvi. Tema nahk on kare. Põdral on kõige suuremad pabulad ja suured sõrajäljed. Tal on suured lõikehambad, mis elu jooksul kuluvad ja siis ta jääb nälga, sest ei saa enam süüa. Põder limpsib soola, et seedimine kiiremini läheks. Meie retkel nägime soolalakkumise palki, mille otsas oli 2 soolakuubikut. Põdral on väga suured sarved. Sügisel murravad põdrad oma sarved, aga need kasvavad tagasi.
Lume peal oli palju väiksemate sõrgade jäetud jälgi. Need olid teinud metskitsed. Nad jätavad sellised jäljed: auk – lohistatud – auk – lohistatud … Proovisime ka ise neid jälgi teha. Metskitsed ei saa magada lume peal, peavad lume alt maa välja kraapima. Nägime kuusikus nende magamislohke. Kui metskits oksi närib, ei jää okste otsad siledad nagu lõigatud, vaid otsad on nagu karvased, kuna tal on ainult allpool lõikehambad. Toitu kraabivad nad ka lume alt. Neile meeldivad õunaseemned, õuna nad ei söö. Toitmiskohas oli neile pandud silo. Metskitsel on valge pepu, et ema või pereliige tunneks ta ära. Karvkate on pehme. Noorelt on tal üks sarveharu ja kui ta suuremaks kasvab, kasvab sarvele harusid juurde.
Loomade toitmiskoha juures olid lumel orava jäljed. Oraval on suur saba ja punakaspruun pehme karvkate, kõrvade otsas tutid. Tema jalad on pisikesed. Ta on arglik ja kardab inimesi. Orav korjab talveks sööki ja käib ka soolakive lakkumas kui vajab mineraale või soola. Ta sööb käbi seemneid ja pähkleid. Orav on nugisele saagiks.
Sealsamas lähedal oligi nugise jäljerida. Nugis ajab oravaid puude otsas taga, kuid sööb ka hiiri. Ta on piklik väike loom. Tal on pehme paksem karv ja kohev pikk saba. Nugis on ilus loom.
Palju jälgi olid jätnud ka jänesed. Eestis on kahte liiki jäneseid: hall- ja valgejänes. Valgejänes elab sügavamal metsas. Jänese hüppejälg on 112. Looduses on jänesed söögiks, mitte sööjaks. Neid jahivad hundid, rebased ja jahimehed. Ise nad närivad puid, jääb nagu kääridega lõigatud jälg, sest esimesed ülemised ja alumised hambad on teravad. Jänes omab suuri kõrvu ja jalgu, jookseb ja hüppab kiiresti. Tema karv on kohev ja tal on nunnu saba. Jänese pabulad on ümmargused ja pruuni värvi, suuremad kui kitse omad. Kui jänes on poeginud, siis jätab ta oma pojad maha, sest väikestel pole lõhna, mis vaenlasi ligi meelitaks. Kui jänes kuuleb vaenlast, siis ta ootab ja kui ta näeb vaenlast, siis ta jookseb kiiresti ära.
Meie metsseakari kuulis veel ronka ja rähni, nägi rähni poolt toksitud puud ja seent ning looduskaamerat puu peal ja sai käia lumehangedes. Enne bussi peale minekut küpsetasime viinereid ja vahukomme ja jõime vaarikateed. Bussis oli hea soe.
Ilm oli … KÜLM! Termomeeter näitas -15°. Tuul oli vaikne, puudel ja lumel oli härmatis, vahepeal sadas jääkristalle. Kuid Päike paistis ja meie retk võis jätkuda. Ja pärast läks soojemaks. Eriti tihedas noores kuusikus, mis kaitses meid külma eest („Mets on vaese mehe kasukas“, ütleb ka vanasõna).
Retkejuht Mihkel Maala abiga avastasime talvist metsa mängides metsseakarja. Meiegi, nagu metssead liikusime kambas ja saime nende kohta palju teada.
Karja juht on emane. Emaseid metssigu nimetatakse emisteks ja isaseid kultideks, väikesed metsseapõrsad on helepruuni triibulised. Nende karvkate on kare. Metssiga on suhteliselt puhas. Metssiga puhastab enda kuivanud mudase karva puu vastu hõõrudes. Nägime ka ühte sellist puud. Neil on 2 kihva ja metsseal on väga tugevad hambad. Nende sõrad on keskmise suurusega. Metssead tegutsevad pimedas, kuulevad hästi ja on kavalad. Metssea pesa on korrastatud, nad hoolitsevad oma pesa eest. Toidu otsimiseks tuhnivad oma kärsa/ninaga maad. Ka meie proovisime tuhnida, see ei olnud lihtne. Metssead kakavad harva. Haavatud metssiga muutub väga kurjaks. Jahimehed tohivad lasta ainult põrsaid ja kulte.
Meie metsseakari nägi tee ääres söödud oksi. Need olid kõrgel ja nendega oli maiustanud põder. Ta on Eesti metsade suurim loom: 2m kõrge ja 3m pikk, kaalub 300-400 kg. Põder on pruuni värvi. Tema nahk on kare. Põdral on kõige suuremad pabulad ja suured sõrajäljed. Tal on suured lõikehambad, mis elu jooksul kuluvad ja siis ta jääb nälga, sest ei saa enam süüa. Põder limpsib soola, et seedimine kiiremini läheks. Meie retkel nägime soolalakkumise palki, mille otsas oli 2 soolakuubikut. Põdral on väga suured sarved. Sügisel murravad põdrad oma sarved, aga need kasvavad tagasi.
Lume peal oli palju väiksemate sõrgade jäetud jälgi. Need olid teinud metskitsed. Nad jätavad sellised jäljed: auk – lohistatud – auk – lohistatud … Proovisime ka ise neid jälgi teha. Metskitsed ei saa magada lume peal, peavad lume alt maa välja kraapima. Nägime kuusikus nende magamislohke. Kui metskits oksi närib, ei jää okste otsad siledad nagu lõigatud, vaid otsad on nagu karvased, kuna tal on ainult allpool lõikehambad. Toitu kraabivad nad ka lume alt. Neile meeldivad õunaseemned, õuna nad ei söö. Toitmiskohas oli neile pandud silo. Metskitsel on valge pepu, et ema või pereliige tunneks ta ära. Karvkate on pehme. Noorelt on tal üks sarveharu ja kui ta suuremaks kasvab, kasvab sarvele harusid juurde.
Loomade toitmiskoha juures olid lumel orava jäljed. Oraval on suur saba ja punakaspruun pehme karvkate, kõrvade otsas tutid. Tema jalad on pisikesed. Ta on arglik ja kardab inimesi. Orav korjab talveks sööki ja käib ka soolakive lakkumas kui vajab mineraale või soola. Ta sööb käbi seemneid ja pähkleid. Orav on nugisele saagiks.
Sealsamas lähedal oligi nugise jäljerida. Nugis ajab oravaid puude otsas taga, kuid sööb ka hiiri. Ta on piklik väike loom. Tal on pehme paksem karv ja kohev pikk saba. Nugis on ilus loom.
Palju jälgi olid jätnud ka jänesed. Eestis on kahte liiki jäneseid: hall- ja valgejänes. Valgejänes elab sügavamal metsas. Jänese hüppejälg on 112. Looduses on jänesed söögiks, mitte sööjaks. Neid jahivad hundid, rebased ja jahimehed. Ise nad närivad puid, jääb nagu kääridega lõigatud jälg, sest esimesed ülemised ja alumised hambad on teravad. Jänes omab suuri kõrvu ja jalgu, jookseb ja hüppab kiiresti. Tema karv on kohev ja tal on nunnu saba. Jänese pabulad on ümmargused ja pruuni värvi, suuremad kui kitse omad. Kui jänes on poeginud, siis jätab ta oma pojad maha, sest väikestel pole lõhna, mis vaenlasi ligi meelitaks. Kui jänes kuuleb vaenlast, siis ta ootab ja kui ta näeb vaenlast, siis ta jookseb kiiresti ära.
Meie metsseakari kuulis veel ronka ja rähni, nägi rähni poolt toksitud puud ja seent ning looduskaamerat puu peal ja sai käia lumehangedes. Enne bussi peale minekut küpsetasime viinereid ja vahukomme ja jõime vaarikateed. Bussis oli hea soe.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |