jäljed lumel
» sulge foto
VÕRU LASTEAED PUNAMÜTSIKE
JÄNKU- JUSSI RÜHM
JÄLJED LUMEL
Talvine matkamäng
Juhendajad: Õp. Ivika Kaldmaa
Õp. Aivar Koger
2013
Matkamängu pealkiri: JÄLJED LUMEL
Põhieesmärgid: Laps suudab teha looduses objektide arvu kindlaks loendamise teel ja oskab moodustada hulki vastavalt õpetaja korraldusele. Laps püüab ära arvata, millise looma jäljed on lumel (võrdlemine kaasasolevate loomajälgede piltidega).
Toimumise aeg: 16. jaanuar 2013
Osalejad: Jänku- Jussi rühma 5-6- aastased lapsed.
Omavahel integreeritud valdkonnad: Mina ja keskkond; Matemaatika; Mäng.
14.-18. jaanuarini oli meie rühma nädalateema „talvine mets ja jäljed lumel“. Kolmapäevaks oli planeeritud matk talvisesse metsa, seepärast palusime sel päeval tuua kaasa metsloomadele sobivat toitu, et viia see nende söötmiskohta.
Hommikuringis vaatlesime ja loendasime kaasavõetud juurvilju, puuvilju ja tammetõrusid. Lapsed tõid loomadele ka leiba.
Vastavalt õpetaja korraldusele loendasid lapsed porgandeid ja asetasid need pikkuse järjekorda. Lapsed võrdlesid porandite pikkust, kaalusid kartuleid kaaluga, moodustasid tammetõrudest mustreid tööpinnale ja kompimise teel mõistatasid, mitu tammetõru on õpetajal kotis.
Hiljem pakkisime need seljakotti ja asusime teele. Väimelasse sõitsime linnaliini bussiga ja sealt kõndisime ühe kilomeetri jagu metsa. Oma teekonnal metsa hoidsime silmad-kõrvad lahti ja jälgisime looduses toimuvat ning uurisime jälgi lumel.
Metsa jõudes viisime oma kaasavõetud toidupoolise loomade söötmiskohta. Selles paigas ei märganud me sel päeval ühegi metslooma jälgi, aga maas oli ka värskelt sadanud lumi. Igatahes lootsime me mõnda metslooma või nende jälgi näha.
Eemal märkasime puuokstest tehtud onni. Palusime igal lapsel tuua metsast juurde kaks oksa, et onn oleks tihedam. Lapsed täitsid selle ülesande suure õhina ja rõõmuga. Laste vahel tekkis huvitav arutelu, kas selles onnis võiks olla ka mõne metslooma kodu. Mõni laps arvas, et sinna võib loom külma ja tuule eest varju minna.
Liikusime edasi, et jõuda metsas asuvate vanade kindluse varemete juurde. Lastel oli vaatamist-uudistamist küllaga. Kui suurem uudishimu oli rahuldatud, siis said tüdrukud korralduse liikuda kindluse parempoolse ava juurde ja poisid vasakpoolse ava poole (orienteerumine parem ja vasak pool).
Järgnes võistlusmäng „Jäneste võidujooks.“. Lapsed olid võistlusjoone taga ja pidid jänese moodi hüppama finišijooneni. Seekord võitis poiste võistkond. Tüdrukud ei olnud sellega rahul ja nõudsid võistluse kordamist. Vahetaime pooli (tüdrukud vasakule) ja võidu saavutasidki tüdrukud. Nüüd olid kõik osalejad rahul.
Meid ootas ees veel pikk matk ja teekonnal lootsime ka loomi näha. Jõudsime lagendikule, märkasime jälgi. Uurisime neid ja võrdlesime neid kaasavõetud raamatus olevate jälgedega
Lapsed tegid kindlaks, et need jäljed kuuluvad metskitsedele. Pingsa uurimise käigus (vaidlustes selgus tõde) näitasid lapsed õpetajale missugune on kitse parem ja vasak esijala jälg.
Liikusime edasi ja jälgisime tee ääres olevate puude otsas lindude toimetamist. Lapsed tundsid kohe linnud ära – need olid rasvatihased.
Järsku märkasime kaugel metsa ääres metskitse karja (nad otsisid lume alt rohtu). Kitsed olid meist väga kaugel ja ei lasknud meist ennast häirida. Lapsed püüdsid neid loendama hakata. See oli laste jaoks üsna põnev tegevus, sest oma tegevuse käigus kitsed liikusid.
Fotoaparaadiga pilti lähemale tõmmates saime teada, et karjas oli 12 kitse. Seega oli põhieesmärk täidetud- nägime metsloomi.
Liikusime edasi Väimela Mõisa juurde. Õpetaja Ivika tutustas lastele natuke mõisa ajalugu ja nad nad said teada, et 35 aastat tagasi asusid selles majas lasteaed, Väimela Sovhoostehnikumi õppeklaasid ja velskripunkt.
Hetkel seisab see maja tühjalt ja seepärast arvasid lapsed, et seal võivad elada kummitused. Lenna ütles teistele lastele, et nägi just hetk tagasi kummitust.
Lapsed kogunesid mõisa trepile ja kuulasid õpetaja korraldust. Õpetaja ülesandel jooksid lapsed kõige kõrgema, madalama, jämedama ja peenema puuni.
Meie matk hakkas lõppema ja teel bussipetusesse arutlesid lapsed elavalt kummituste teema üle, seepärast otsustasime järgmise nädala teema siduda kummitustega.
Sellest kujunes üks väga põnev nädal. Külas käis kummitus ja lapsed meisterdasid ise endale väikse kummituse.
Saatsime põhjalkuma kokkuvõtte koos piltidega ka posti teel.
Tervitades
Ivika Kaldmaa
JÄNKU- JUSSI RÜHM
JÄLJED LUMEL
Talvine matkamäng
Juhendajad: Õp. Ivika Kaldmaa
Õp. Aivar Koger
2013
Matkamängu pealkiri: JÄLJED LUMEL
Põhieesmärgid: Laps suudab teha looduses objektide arvu kindlaks loendamise teel ja oskab moodustada hulki vastavalt õpetaja korraldusele. Laps püüab ära arvata, millise looma jäljed on lumel (võrdlemine kaasasolevate loomajälgede piltidega).
Toimumise aeg: 16. jaanuar 2013
Osalejad: Jänku- Jussi rühma 5-6- aastased lapsed.
Omavahel integreeritud valdkonnad: Mina ja keskkond; Matemaatika; Mäng.
14.-18. jaanuarini oli meie rühma nädalateema „talvine mets ja jäljed lumel“. Kolmapäevaks oli planeeritud matk talvisesse metsa, seepärast palusime sel päeval tuua kaasa metsloomadele sobivat toitu, et viia see nende söötmiskohta.
Hommikuringis vaatlesime ja loendasime kaasavõetud juurvilju, puuvilju ja tammetõrusid. Lapsed tõid loomadele ka leiba.
Vastavalt õpetaja korraldusele loendasid lapsed porgandeid ja asetasid need pikkuse järjekorda. Lapsed võrdlesid porandite pikkust, kaalusid kartuleid kaaluga, moodustasid tammetõrudest mustreid tööpinnale ja kompimise teel mõistatasid, mitu tammetõru on õpetajal kotis.
Hiljem pakkisime need seljakotti ja asusime teele. Väimelasse sõitsime linnaliini bussiga ja sealt kõndisime ühe kilomeetri jagu metsa. Oma teekonnal metsa hoidsime silmad-kõrvad lahti ja jälgisime looduses toimuvat ning uurisime jälgi lumel.
Metsa jõudes viisime oma kaasavõetud toidupoolise loomade söötmiskohta. Selles paigas ei märganud me sel päeval ühegi metslooma jälgi, aga maas oli ka värskelt sadanud lumi. Igatahes lootsime me mõnda metslooma või nende jälgi näha.
Eemal märkasime puuokstest tehtud onni. Palusime igal lapsel tuua metsast juurde kaks oksa, et onn oleks tihedam. Lapsed täitsid selle ülesande suure õhina ja rõõmuga. Laste vahel tekkis huvitav arutelu, kas selles onnis võiks olla ka mõne metslooma kodu. Mõni laps arvas, et sinna võib loom külma ja tuule eest varju minna.
Liikusime edasi, et jõuda metsas asuvate vanade kindluse varemete juurde. Lastel oli vaatamist-uudistamist küllaga. Kui suurem uudishimu oli rahuldatud, siis said tüdrukud korralduse liikuda kindluse parempoolse ava juurde ja poisid vasakpoolse ava poole (orienteerumine parem ja vasak pool).
Järgnes võistlusmäng „Jäneste võidujooks.“. Lapsed olid võistlusjoone taga ja pidid jänese moodi hüppama finišijooneni. Seekord võitis poiste võistkond. Tüdrukud ei olnud sellega rahul ja nõudsid võistluse kordamist. Vahetaime pooli (tüdrukud vasakule) ja võidu saavutasidki tüdrukud. Nüüd olid kõik osalejad rahul.
Meid ootas ees veel pikk matk ja teekonnal lootsime ka loomi näha. Jõudsime lagendikule, märkasime jälgi. Uurisime neid ja võrdlesime neid kaasavõetud raamatus olevate jälgedega
Lapsed tegid kindlaks, et need jäljed kuuluvad metskitsedele. Pingsa uurimise käigus (vaidlustes selgus tõde) näitasid lapsed õpetajale missugune on kitse parem ja vasak esijala jälg.
Liikusime edasi ja jälgisime tee ääres olevate puude otsas lindude toimetamist. Lapsed tundsid kohe linnud ära – need olid rasvatihased.
Järsku märkasime kaugel metsa ääres metskitse karja (nad otsisid lume alt rohtu). Kitsed olid meist väga kaugel ja ei lasknud meist ennast häirida. Lapsed püüdsid neid loendama hakata. See oli laste jaoks üsna põnev tegevus, sest oma tegevuse käigus kitsed liikusid.
Fotoaparaadiga pilti lähemale tõmmates saime teada, et karjas oli 12 kitse. Seega oli põhieesmärk täidetud- nägime metsloomi.
Liikusime edasi Väimela Mõisa juurde. Õpetaja Ivika tutustas lastele natuke mõisa ajalugu ja nad nad said teada, et 35 aastat tagasi asusid selles majas lasteaed, Väimela Sovhoostehnikumi õppeklaasid ja velskripunkt.
Hetkel seisab see maja tühjalt ja seepärast arvasid lapsed, et seal võivad elada kummitused. Lenna ütles teistele lastele, et nägi just hetk tagasi kummitust.
Lapsed kogunesid mõisa trepile ja kuulasid õpetaja korraldust. Õpetaja ülesandel jooksid lapsed kõige kõrgema, madalama, jämedama ja peenema puuni.
Meie matk hakkas lõppema ja teel bussipetusesse arutlesid lapsed elavalt kummituste teema üle, seepärast otsustasime järgmise nädala teema siduda kummitustega.
Sellest kujunes üks väga põnev nädal. Külas käis kummitus ja lapsed meisterdasid ise endale väikse kummituse.
Saatsime põhjalkuma kokkuvõtte koos piltidega ka posti teel.
Tervitades
Ivika Kaldmaa