Matkapäev Mustjärve ääres
» sulge foto
Matkapäev Mustjärve ääres
Laupäeval, 29. septembril kogus suur buss kokku meie kooli ja lasteaia lapsed, nende vanemaid, õdesid-vendi ja vanavanemaidki. Kokku sai 70 inimest.
Buss sõidutas meid limnoloogiajaama teeristi, kus ootas giid Annereet.
Ta oli üllatunud ja mures nii suure grupi pärast, kui me alustasime liikumist Mustjärve poole.
Kuid lõpus ta kiitis tublisid matkajaid.
Saime teada, et kunagi oli meie jalge all Võrtsjärv, mis nüüdseks on kinni kasvanud. Ümberringi oli suur palumets.
Peagi jõudsime laudteele, mis on sakslaste poolt sinna ehitatud. Laudtee kaitseb soopinda, me jalad ei saanud märjaks ja me ei rikkunud sammalt. Vaatasime igasuguseid taimi. Giid õpetas, kuidas teha vahet puhmastel, nagu sinikas, küüvits, mustikas, pohl. Leidsime veel erinevaid marju ja seeni, järve äärest ka jõhvikaid. Giid näitas pilti, kuidas järvele kaas peale kasvab. Janno isa püüdis pildile ka nastiku.
Edasi liikusime mööda järve kallast , nägime paljusid kopraauke. Koprad ise on siit ära kolinud. Teel oli ees mitmeid kraave, millel olid mõnest palgijupist tehtud sillad. Üleminek oli nagu seiklusmatk.
Giid jagas meile nöörid, nii saime paarid ja hakkasime fotoaparaate mängima. Hiljem pidime jutustama, mis meie pildile jäi.
Peagi jõudsime Marjasoo talu värvilise jõhvika- ja mustikapõllu äärde. Viimase kraavi ületamine oli tõsine katsumus, sest seal ei olnud purret. Ühed hüppasid üle kraavi ja ulatasid järgmistele käed. Nii sõbralikult üksteist aidates, tõmmates ja tõugates jõudsid üle kraavi ka kõik memmed. Vanemast soost võisime ka jõhvikaid otsida. Need oli palju suuremad kui tavalised soos kasvavad marjad.
Mängisime veel selja taha pihku pandud looduslike esemete äraarvamise mängu.
Lõpuks seadsime sammud Marjasoo talu õuele, kus meid ootas kokatädi Mari sooja supiga. Sõime kõik isuga ja meenutasime toredat jalutuskäiku. Ilm oli tollel päeval imeilus ja päikseline.
Enne kojusõitu tehti veel ühispilt.
Oli väga tore ja meeldejääv matkapäev.
Ave Kriisa
Valguta koolist
Laupäeval, 29. septembril kogus suur buss kokku meie kooli ja lasteaia lapsed, nende vanemaid, õdesid-vendi ja vanavanemaidki. Kokku sai 70 inimest.
Buss sõidutas meid limnoloogiajaama teeristi, kus ootas giid Annereet.
Ta oli üllatunud ja mures nii suure grupi pärast, kui me alustasime liikumist Mustjärve poole.
Kuid lõpus ta kiitis tublisid matkajaid.
Saime teada, et kunagi oli meie jalge all Võrtsjärv, mis nüüdseks on kinni kasvanud. Ümberringi oli suur palumets.
Peagi jõudsime laudteele, mis on sakslaste poolt sinna ehitatud. Laudtee kaitseb soopinda, me jalad ei saanud märjaks ja me ei rikkunud sammalt. Vaatasime igasuguseid taimi. Giid õpetas, kuidas teha vahet puhmastel, nagu sinikas, küüvits, mustikas, pohl. Leidsime veel erinevaid marju ja seeni, järve äärest ka jõhvikaid. Giid näitas pilti, kuidas järvele kaas peale kasvab. Janno isa püüdis pildile ka nastiku.
Edasi liikusime mööda järve kallast , nägime paljusid kopraauke. Koprad ise on siit ära kolinud. Teel oli ees mitmeid kraave, millel olid mõnest palgijupist tehtud sillad. Üleminek oli nagu seiklusmatk.
Giid jagas meile nöörid, nii saime paarid ja hakkasime fotoaparaate mängima. Hiljem pidime jutustama, mis meie pildile jäi.
Peagi jõudsime Marjasoo talu värvilise jõhvika- ja mustikapõllu äärde. Viimase kraavi ületamine oli tõsine katsumus, sest seal ei olnud purret. Ühed hüppasid üle kraavi ja ulatasid järgmistele käed. Nii sõbralikult üksteist aidates, tõmmates ja tõugates jõudsid üle kraavi ka kõik memmed. Vanemast soost võisime ka jõhvikaid otsida. Need oli palju suuremad kui tavalised soos kasvavad marjad.
Mängisime veel selja taha pihku pandud looduslike esemete äraarvamise mängu.
Lõpuks seadsime sammud Marjasoo talu õuele, kus meid ootas kokatädi Mari sooja supiga. Sõime kõik isuga ja meenutasime toredat jalutuskäiku. Ilm oli tollel päeval imeilus ja päikseline.
Enne kojusõitu tehti veel ühispilt.
Oli väga tore ja meeldejääv matkapäev.
Ave Kriisa
Valguta koolist
 |  |  |  |
 |