Talvine matk mõtsa
» sulge foto
24. jaanuaril 2013 aastal kogunes 18 väikest ja viis suurt naeruvõru koos mulgi memme Elliga lasteaia ette, et alustada oma retke metsa.
Seekord oli meie jaoks kõik teistmoodi, sest tädi Elli rääkis ainult mulgi keeles. Teel olles soovisid lapsed uue sõbraga palju rääkida, kuid kuuldes isevärki keelt, jäid vaikseks.
Kirikumäele jõudes hakkasid meile silma neli kaunite tüvedega kaske ehk kõivu. Edasi suundusime kuuskede juurde. Lapsed leidsid maast käbisid ja märkasid kuuse all lumel okkaid. Seal saime teada okaste mulgikeelse nime - kübened ja lisaks veel, et männiokastel on hoopis teistsugune nimi - pidemed. on ikka imelik ja samas ka vahva see meie mulgi keel!
Metsas loendasime puid, katsusime ja nuusutasime puukoort (kõige tugevamini lõhnas murtud oksake toominga ehk tuumi küljest). Mõõtsime puude ümbermõõtusid kätest kinni hoides; ja saime teada, et kõige jämedam puu oli tamm (kolm last). Proovisime, kas me jõuame suuri puid ümber lükata (tuul ju teeb seda), kuid meile käis see üle jõu. Puude juured on ju tugevasti maa ses ja hoiavad neid püsti.
Arutlesime, miks metsas nii paks lumi on (iga päev ju sajab)ja arvutasime väikese kuuse vanust (tüvel olevate oksaringide vahede järgi - seitsme aastane!). Uurisime metsloomade jälgi.
Lapsed said ülesande korjata metsa alt oksi ja täiskasvanud ehitasid neist tunneli, millest tuli läbi pugeda. Hiljem avastasime ilmatusuure okste hunniku ja arvasime, et seal magab karu. Vaikselt ja ettevaatlikult läksime kaugemale, et karu mitte segada. Tädi Elli rääkis meile vahva loo rebastest, kes elavad kiriku all. Veel kuulsime ühte tema enda tehtud luuletust metsloomadest ja ikka mulgi keeles.
Mängisime mängu Üits, kaits, kolm ja asusime koduteele. Nüüd oli Elli kord mõistatusele vastata: Mõtsan sündünü, mõtsan kasunu, tulep kodu putru süüma? - puulusikas; ja selle ai ta ka kingituseks koos laste poolt joonistatud pildiga.
õues oli 12 külmakraadi, kuid päike juba soojendas meid. Loodame, et lastele metsaretkest mõni mulgikeelne sõna meelde ka jäi.
Õpetajad Lea Leenurm ja Irja Vell
Seekord oli meie jaoks kõik teistmoodi, sest tädi Elli rääkis ainult mulgi keeles. Teel olles soovisid lapsed uue sõbraga palju rääkida, kuid kuuldes isevärki keelt, jäid vaikseks.
Kirikumäele jõudes hakkasid meile silma neli kaunite tüvedega kaske ehk kõivu. Edasi suundusime kuuskede juurde. Lapsed leidsid maast käbisid ja märkasid kuuse all lumel okkaid. Seal saime teada okaste mulgikeelse nime - kübened ja lisaks veel, et männiokastel on hoopis teistsugune nimi - pidemed. on ikka imelik ja samas ka vahva see meie mulgi keel!
Metsas loendasime puid, katsusime ja nuusutasime puukoort (kõige tugevamini lõhnas murtud oksake toominga ehk tuumi küljest). Mõõtsime puude ümbermõõtusid kätest kinni hoides; ja saime teada, et kõige jämedam puu oli tamm (kolm last). Proovisime, kas me jõuame suuri puid ümber lükata (tuul ju teeb seda), kuid meile käis see üle jõu. Puude juured on ju tugevasti maa ses ja hoiavad neid püsti.
Arutlesime, miks metsas nii paks lumi on (iga päev ju sajab)ja arvutasime väikese kuuse vanust (tüvel olevate oksaringide vahede järgi - seitsme aastane!). Uurisime metsloomade jälgi.
Lapsed said ülesande korjata metsa alt oksi ja täiskasvanud ehitasid neist tunneli, millest tuli läbi pugeda. Hiljem avastasime ilmatusuure okste hunniku ja arvasime, et seal magab karu. Vaikselt ja ettevaatlikult läksime kaugemale, et karu mitte segada. Tädi Elli rääkis meile vahva loo rebastest, kes elavad kiriku all. Veel kuulsime ühte tema enda tehtud luuletust metsloomadest ja ikka mulgi keeles.
Mängisime mängu Üits, kaits, kolm ja asusime koduteele. Nüüd oli Elli kord mõistatusele vastata: Mõtsan sündünü, mõtsan kasunu, tulep kodu putru süüma? - puulusikas; ja selle ai ta ka kingituseks koos laste poolt joonistatud pildiga.
õues oli 12 külmakraadi, kuid päike juba soojendas meid. Loodame, et lastele metsaretkest mõni mulgikeelne sõna meelde ka jäi.
Õpetajad Lea Leenurm ja Irja Vell