Jäljed lumel
» sulge foto
Laste vanus: 5-7 aastat, kokku 20 last
Matkast osavõtjad: Sinised , Kollased , Rohelised Voka Lasteaiast Naksitrallid
Juhendaja: Külli Mänd, külalised Heldi ja Anne-Ly
Kuupäev: 19. veebruar 2013
Oli ilus päikseline talvepäev, kui me suundusime lasteaia lähedale metsa uurima loomade jälgi lumel. Eelnevalt olid lapsed tutvunud metsloomade jälgedega “Jäljeaabitsa†abil ning mänginud toas “Jäljekütteâ€. Tõelise elamuse saab aga päris looduses ja päris jälgedega. Appi olid meile sõitnud spetsialistid Iisaku Looduskeskusest Anne-Ly FerÅ¡el ja Heldi Aia.
Grupp jagati pooleks ja retk võis alata. Vaadates enda ümber märkasime staadionil suusa- ja kelgujälgi. Metsa minnes hakkasid meie grupile esimesena silma hiire jäljed, mis olid pisikesed ja oleks jäänud tõenäoliselt märkamata, kui neile poleks tähelepanu juhitud. Veel nägime rebase ja jänese jälgi, mis mõnes kohas ristusid. Metsnugise hüppejäljed suundusid lähedal asuvate elumajade poole, kuhu eelnevalt viisid nirgi jäljed ja rebane oli ühe hiire jäljed lõpetanud suure auguga. Nagu meile selgitati, oli tegemist rebase rünnakuga toidu saamise eesmärgil. Orav oli jooksnud ühelt puult teisele ja maha jätnud ilusad ja selged jäljed. Kuna metsas olid kõrvuti nii rebase kui ka koera jäljed, õpetati meid nende vahel vahet tegema.
Lisaks loomade liikumise, tegutsemise ning toitumise jälgede uurimisele ja vaatlemisele, said lapsed ka oma jälje jätta. Ãœhes peatuspaigas tekkisid lumele lastest “lumeinglidâ€. Teises peatuspaigas käitusime nagu hundikari. Hundiema tegi jäljed ette ja iga karjaliige pidi täpselt samu jälgi mööda minema, et tagasi vaadates oleks näha vaid ühed jäljed. Meil õnnestus see päris hästi.
Elamuse andis ka päris valgejänese, metsnugise ja naaritsa nahkade katsumine.Selleks, et pikemat vahemaad põnevalt läbida, mängiti “Hunti ja kitsekesiâ€. Kitsekeseks oli Anne-Ly ja meie olime hundid. Kui kitseke rahulikult metsas ringi kõndis, võisid hundid lähemale hiilida, aga hästi vaikselt. Hetkel kui kitseke huntide poole vaatas, pidime end liikumatult lumme peitma. Kes liigutas, läks kõige viimaseks. See mäng sai laste lemmikuks. Retke lõpetasime sammuti jäljemänguga. Lõpp-punki jõudmiseks tuli osalejatel kasutada lemmik metslooma jäljerada - jänesed hüppasid, rebased proovisid tasakaalu hoides teha sirget jäljerida, hundid astusid üksteise jälgedes.
Enne tuppa minekut sai veel mõnusasti liugu lasta ja lustida.
Hiljem said lapsed toas värvida pilti, millel oli juba tuttavad jänese jäljed, uuriti huviga “Jäljeaabitsat†ja mäng “Jäljekütid†sai uue hoo.
Matkast osavõtjad: Sinised , Kollased , Rohelised Voka Lasteaiast Naksitrallid
Juhendaja: Külli Mänd, külalised Heldi ja Anne-Ly
Kuupäev: 19. veebruar 2013
Oli ilus päikseline talvepäev, kui me suundusime lasteaia lähedale metsa uurima loomade jälgi lumel. Eelnevalt olid lapsed tutvunud metsloomade jälgedega “Jäljeaabitsa†abil ning mänginud toas “Jäljekütteâ€. Tõelise elamuse saab aga päris looduses ja päris jälgedega. Appi olid meile sõitnud spetsialistid Iisaku Looduskeskusest Anne-Ly FerÅ¡el ja Heldi Aia.
Grupp jagati pooleks ja retk võis alata. Vaadates enda ümber märkasime staadionil suusa- ja kelgujälgi. Metsa minnes hakkasid meie grupile esimesena silma hiire jäljed, mis olid pisikesed ja oleks jäänud tõenäoliselt märkamata, kui neile poleks tähelepanu juhitud. Veel nägime rebase ja jänese jälgi, mis mõnes kohas ristusid. Metsnugise hüppejäljed suundusid lähedal asuvate elumajade poole, kuhu eelnevalt viisid nirgi jäljed ja rebane oli ühe hiire jäljed lõpetanud suure auguga. Nagu meile selgitati, oli tegemist rebase rünnakuga toidu saamise eesmärgil. Orav oli jooksnud ühelt puult teisele ja maha jätnud ilusad ja selged jäljed. Kuna metsas olid kõrvuti nii rebase kui ka koera jäljed, õpetati meid nende vahel vahet tegema.
Lisaks loomade liikumise, tegutsemise ning toitumise jälgede uurimisele ja vaatlemisele, said lapsed ka oma jälje jätta. Ãœhes peatuspaigas tekkisid lumele lastest “lumeinglidâ€. Teises peatuspaigas käitusime nagu hundikari. Hundiema tegi jäljed ette ja iga karjaliige pidi täpselt samu jälgi mööda minema, et tagasi vaadates oleks näha vaid ühed jäljed. Meil õnnestus see päris hästi.
Elamuse andis ka päris valgejänese, metsnugise ja naaritsa nahkade katsumine.Selleks, et pikemat vahemaad põnevalt läbida, mängiti “Hunti ja kitsekesiâ€. Kitsekeseks oli Anne-Ly ja meie olime hundid. Kui kitseke rahulikult metsas ringi kõndis, võisid hundid lähemale hiilida, aga hästi vaikselt. Hetkel kui kitseke huntide poole vaatas, pidime end liikumatult lumme peitma. Kes liigutas, läks kõige viimaseks. See mäng sai laste lemmikuks. Retke lõpetasime sammuti jäljemänguga. Lõpp-punki jõudmiseks tuli osalejatel kasutada lemmik metslooma jäljerada - jänesed hüppasid, rebased proovisid tasakaalu hoides teha sirget jäljerida, hundid astusid üksteise jälgedes.
Enne tuppa minekut sai veel mõnusasti liugu lasta ja lustida.
Hiljem said lapsed toas värvida pilti, millel oli juba tuttavad jänese jäljed, uuriti huviga “Jäljeaabitsat†ja mäng “Jäljekütid†sai uue hoo.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |