Lumeilma rõõmud ja lumememmed Harku mõisa radadel!
» sulge foto
Iidses kohevlumises põlispuudega ääristatud Harku mõisa pargis valitses täna vaikus. Raagus puid, igihaljaid taimi ja jämedaid jändrike kände katab paks ja kohev lumevaip. Lund sajab iga hetkega aina juurde. Peopesa suuruseid lumeräitsakaid muudkui langeb ja langeb, see summutab inimeste juttu, talvelindude häälitsused ja eemal oleva autotee müra. Sellist vaikust kogeb harva. Meid retkelisi saadab täna muinasjutuline ilm. Nii pehme ja valge.
Jäätunud mõisa tiigil on näha värskeid jänese jälgi. Edasi minnes märkame suure kuuse ladvas oravat, kes ennast osavalt sabaga tüürides oksalt oksale lennutab, jääb hetkeks meid uudistama, et viivu pärast oma teekonda jätkata. Jõudes aasale, kohtume mitmeliikmelise lumeperekonnaga. Lumerahva kõrval on truu lumekoer, jässakas lumekaru ja kevadpäikest tagaigatsev lumekonn. Siin teeme meiegi oma lumeloomingut. Õpetaja voolib lumeeite ja lapsed meisterdavad lumepikke nii, et iga järgnev lumepikk oleks eelmisest väiksem.
Retke jätkates katsume leida mõne tee või raja aga lumi on kõik ühtlaseks lumeväljaks tuisanud. Käi kus tahad, mõnus tunne valdab ikka. Ei kurda keegi väsimust ega küsi, millal kohale jõuame. Siin on paras hetk kehale lisaenergiat õunaviilu näol anda, see teeb oleku veelgi paremaks. Pärast söögipausi võiks ju veidi mängida. Mängureeglid näevad ette nii, et lapsed kogunevad hästi tihedalt kokku ühe kuuseoksa alla. Loendame viieni ja siis järgneb lumelaviin. Hetkeks kaob Harku pargist vaikus ja asemele hiilib laste ja õpetajate rõõmukisa. Hea on olla laps või vähemalt lapsemeelne.
Mõisa park asendub märkamatult park- metsaga. Uurime kahele poole meie kulgemisrada jäävaid lumesügavustest väljaturritavaid puid ja põõsaid ja püüame mõistatada, mida või keda nad meile meenutavad. Üks tuuleheide meenutab igal-juhul hiigeltigu, teine aga kombitsaid laiali ajavat krabi või on see hoopis ämblik. Põnev. Iga viie sammu järel keegi rühmast hüüab „Vaadake kui ilus on!“ Jah, sellist hingematvat ilu on võib-olla kogu talve jooksul tõesti vaid paaril korral näha. Hea kui juhtud sel ajal matkal olema.
Lund ikka sajab. Aga meie lähme ikka edasi. Äkki kostub prõksatus, kohe siinsamas meie lähedal. Ehk luusib kusagil eemal toitu otsides mõni metskits või puuoks ei pidanud vastu aina kasvavat lumeraskust. Igatahes jääme tükiks ajaks paigale. See on väga kummaline tunne, Kuulata vaikust. Ei olegi kunagi varem sellist asja metsas kogenud, alati on mõni heli kostumas. Kasvõi tuule vihin. Aga täna on ainult vaikus. Imeline. Kaks tundi hakkasid juba otsakorrale jõudma ja kuum frikadellisupp lasteaiaköögipliidil sööjaid ootamas. Ei raatsi siit veel ära minna aga matkaring on täis saanud. Egas midagi, ootame järgmist matka. Järgmisel matkal ehk imestame kui palju võib ühte metsa erinevaid helisid ära mahtuda. Oleme matkanud Harku mõisa radadel juba kaks aastat järjest aga kahte sarnast päeva pole kunagi ette tulnud.
Jäätunud mõisa tiigil on näha värskeid jänese jälgi. Edasi minnes märkame suure kuuse ladvas oravat, kes ennast osavalt sabaga tüürides oksalt oksale lennutab, jääb hetkeks meid uudistama, et viivu pärast oma teekonda jätkata. Jõudes aasale, kohtume mitmeliikmelise lumeperekonnaga. Lumerahva kõrval on truu lumekoer, jässakas lumekaru ja kevadpäikest tagaigatsev lumekonn. Siin teeme meiegi oma lumeloomingut. Õpetaja voolib lumeeite ja lapsed meisterdavad lumepikke nii, et iga järgnev lumepikk oleks eelmisest väiksem.
Retke jätkates katsume leida mõne tee või raja aga lumi on kõik ühtlaseks lumeväljaks tuisanud. Käi kus tahad, mõnus tunne valdab ikka. Ei kurda keegi väsimust ega küsi, millal kohale jõuame. Siin on paras hetk kehale lisaenergiat õunaviilu näol anda, see teeb oleku veelgi paremaks. Pärast söögipausi võiks ju veidi mängida. Mängureeglid näevad ette nii, et lapsed kogunevad hästi tihedalt kokku ühe kuuseoksa alla. Loendame viieni ja siis järgneb lumelaviin. Hetkeks kaob Harku pargist vaikus ja asemele hiilib laste ja õpetajate rõõmukisa. Hea on olla laps või vähemalt lapsemeelne.
Mõisa park asendub märkamatult park- metsaga. Uurime kahele poole meie kulgemisrada jäävaid lumesügavustest väljaturritavaid puid ja põõsaid ja püüame mõistatada, mida või keda nad meile meenutavad. Üks tuuleheide meenutab igal-juhul hiigeltigu, teine aga kombitsaid laiali ajavat krabi või on see hoopis ämblik. Põnev. Iga viie sammu järel keegi rühmast hüüab „Vaadake kui ilus on!“ Jah, sellist hingematvat ilu on võib-olla kogu talve jooksul tõesti vaid paaril korral näha. Hea kui juhtud sel ajal matkal olema.
Lund ikka sajab. Aga meie lähme ikka edasi. Äkki kostub prõksatus, kohe siinsamas meie lähedal. Ehk luusib kusagil eemal toitu otsides mõni metskits või puuoks ei pidanud vastu aina kasvavat lumeraskust. Igatahes jääme tükiks ajaks paigale. See on väga kummaline tunne, Kuulata vaikust. Ei olegi kunagi varem sellist asja metsas kogenud, alati on mõni heli kostumas. Kasvõi tuule vihin. Aga täna on ainult vaikus. Imeline. Kaks tundi hakkasid juba otsakorrale jõudma ja kuum frikadellisupp lasteaiaköögipliidil sööjaid ootamas. Ei raatsi siit veel ära minna aga matkaring on täis saanud. Egas midagi, ootame järgmist matka. Järgmisel matkal ehk imestame kui palju võib ühte metsa erinevaid helisid ära mahtuda. Oleme matkanud Harku mõisa radadel juba kaks aastat järjest aga kahte sarnast päeva pole kunagi ette tulnud.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |