Märkamatu talve külalised.

» sulge foto

Sel aastal meie (vanem rühm) oleme leidnud palju huvitavaid asju vaatlemiseks meie lasteaias hoovi territooriumil. See algas sellest, et kui me läksime hoovi jalutuskäigule, siis nägime vahtra all maa peal palju langenuid seemneid. See vaher kasvab raja läheduses, kus me iga päev lasteaeda käime. Meil sai väga huvitavaks, miks seemned langesid just talvel, ja mitte sügisel, siis kui oli palju vihma ja tuult. Me otsustasime väljaselgitada, miks seemned tulid alla, ja miks iga päevaga langenud seemnete hulk kasvas. Samas me märkasime, et tara kõrval kasvavate vaherde all on seemneid samuti palju. Me vaatasime seemned üle - need olid teradest tühjad! Terad olid kadunud! Asi pani meid mõtlema... Kes kõik terad ära sõi? Me pole ju kedagi seal näinud. Iga päev me püüdsime näha salapäraseid külalisi. Oleme teinud oletusi, et need võiks olla kas loomad või linnud. Aga loomade jälgi lume peal ei leitud. Niisiis, salapärased külastajad on linnud. Aga millised linnud? Meie lasteaia igapäevasteks külalisteks võib pidada vareseid, harakaid, tuvisid, tihaseid ja varblasi, kuid me ei ole kunagi näinud neid vahtra seemneid nokkimas. Tavaliselt me söödame neile leiba ja saia.
Meie küsimus lahendus ise. Vaher, mis kasvab raja kõrval on nähtav noorema rühma magamistoa aknast. Ja õpetaja, kes töötab selles rühmas, ütles meile, et niipea kui me lastega lahkume hoovist lõunasöögile ja magama, ilusad punarinnalised leevikesed maanduvad vahtra okstele. Võib-olla nad kardavad meie rõõmsat müra, kui me väljas mängime, ja ootavad lähedal, millal me lahkume. Siis aga tulevad et rahulikult nokkida vahtra seemneid.
Sellised on meie nähtamatud külalised!
Me õppisime luuletuse leevikestest ja joonistasime neid, sest me väga hästi tunneme, millised nad välja näevad. Hoolimata sellest, et nad olid meist peidus!
Lennake meile jälle!