Kevadmärke otsimas
» sulge foto
28. märtsil läksime kõik koos kevade märke otsima. Kevadilm on nii muutlik, et mitu korda olime juba oma retke edasi lükanud.
Sellel niiskel, kuid sajuta kevadpäeval olime lõpuks oma matka alguses. Riided kevadised,kuid soojad ja jalas kummikud vee ja pori pärast.
Kevad on tõesti saabunud. Ilm on soojem. See on hästi muutlik. Kord paistab päike, siis sajab juba lörtsi ja vihma. Kevadilm on nii salakaval.
Aknast tundub soe, kuid tuulepoiss möllab. Lumi on peaaegu ära sulanud. Veepiiril leidsime veel lund ja jääd. Lumeriismeid nägime ka pori ja prügi all. Muda kaitseb neid kevadpäikese eest.
Esimese kevadmärgina nägime ja kuulsimegi sulisevat kevadojakest. See meeldis eriti poistele. Märkasime ka, et just kraavivees ja ojakaldal olid esimesed rohelised taimekesed pead välja pistnud. Just kraavikaldal on kevadet kõige rohkem.
Vee juures juhtus ka lõbus äpardus kui meie Markus libises ja oma taguotsa märjaks tegi. Samuti sai veelkord sõnad peale loetud, et jää on nüüd juba väga nõrk ning sinna ronida ei tohi. Meie poisid ei tahtnud seda uskuda ja proovisid kaldal kummikuga jää tugevust. Jõudsime järeldusele, et jää ei kanna ja ainukese lõbuna viskasime jääle väikeseid kivikesi. Päris täpselt ei teagi, kelle kivike kaugemale lendas.
Vaatasime puid ja põõsaid. Leidsime sarapuu ja märkasime, et esimesed punaste tuttidega emasõied on juba kevade saabumist märganud. Enamus puid ja põõsaid aga pole veel talvepuhkusest ärganud.
Küll aga on kobras juba puude kallal tegutsenud ning neid langetanud. Samuti on mullamutid kevadet tervitamas käinud.
Kõrv võttis kinni rähni toksimise heli. Usinat toksijat meil aga kõigile pingutustele vaatamata näha ei õnnestunud. Tihane plinnis valjult. Samuti kuulsime metsvindi järjest valjenevat laulukest, mis lõppes kui õmblusmasina põrin. Kuldnoka laulu osas jäime kahtlevale seisukohale, sest polnud päris kindlad.
Veetsime toreda pärastlõuna looduses kevadmärke otsides. Püüame loodusesse ilmuvaid kevadmärke tähele panna ka edaspidi.
Sellel niiskel, kuid sajuta kevadpäeval olime lõpuks oma matka alguses. Riided kevadised,kuid soojad ja jalas kummikud vee ja pori pärast.
Kevad on tõesti saabunud. Ilm on soojem. See on hästi muutlik. Kord paistab päike, siis sajab juba lörtsi ja vihma. Kevadilm on nii salakaval.
Aknast tundub soe, kuid tuulepoiss möllab. Lumi on peaaegu ära sulanud. Veepiiril leidsime veel lund ja jääd. Lumeriismeid nägime ka pori ja prügi all. Muda kaitseb neid kevadpäikese eest.
Esimese kevadmärgina nägime ja kuulsimegi sulisevat kevadojakest. See meeldis eriti poistele. Märkasime ka, et just kraavivees ja ojakaldal olid esimesed rohelised taimekesed pead välja pistnud. Just kraavikaldal on kevadet kõige rohkem.
Vee juures juhtus ka lõbus äpardus kui meie Markus libises ja oma taguotsa märjaks tegi. Samuti sai veelkord sõnad peale loetud, et jää on nüüd juba väga nõrk ning sinna ronida ei tohi. Meie poisid ei tahtnud seda uskuda ja proovisid kaldal kummikuga jää tugevust. Jõudsime järeldusele, et jää ei kanna ja ainukese lõbuna viskasime jääle väikeseid kivikesi. Päris täpselt ei teagi, kelle kivike kaugemale lendas.
Vaatasime puid ja põõsaid. Leidsime sarapuu ja märkasime, et esimesed punaste tuttidega emasõied on juba kevade saabumist märganud. Enamus puid ja põõsaid aga pole veel talvepuhkusest ärganud.
Küll aga on kobras juba puude kallal tegutsenud ning neid langetanud. Samuti on mullamutid kevadet tervitamas käinud.
Kõrv võttis kinni rähni toksimise heli. Usinat toksijat meil aga kõigile pingutustele vaatamata näha ei õnnestunud. Tihane plinnis valjult. Samuti kuulsime metsvindi järjest valjenevat laulukest, mis lõppes kui õmblusmasina põrin. Kuldnoka laulu osas jäime kahtlevale seisukohale, sest polnud päris kindlad.
Veetsime toreda pärastlõuna looduses kevadmärke otsides. Püüame loodusesse ilmuvaid kevadmärke tähele panna ka edaspidi.
- Lisatud failid:
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |