Suusamatk Kammeri talvises looduses
» sulge foto
Suusamatk Kammeri talvises looduses
Meie suusamatk toimus 15. veebruaril Kammeri kaunis looduses. Osavõtjad olid Kammeri Kooli õpilased ja õpetajad. Kokku üheksa õpilast 5.- 7. klassist ja neli õpetajat: Triinu Toomla, Kätlin Tamm, Tiia Peedumäe ja Nikolai Karamkov.
Meie eesmärgiks oli läbida suuskadel seitsmekilomeetrine matkarada ja seejuures kuulata ning vaadelda, mis toimub talvises looduses.
Enne teele asumist vaatlesime ilma. Taevas oli pilvine, sademeid polnud, temperatuuri arvasime olevat -6 kraadi, puhus nõrk tuul.
Suusarada kulges läbi metsa, kus oli lumele jäetud palju erinevaid jälgi. Meie kurvastuseks oli öösel lund sadanud ja seetõttu polnud jälgede omanikke lihtne kindlaks teha. Siiski arvasime, et nägime metskitse, linnu, kassi, koera ja jänese jälgi. Sõitsime üle purde, mille alla oli külmataat jäätunud veega kunstiteose loonud.
Põhilised puud, mida lapsed ära tundsid, olid kuused, männid ja kased. Metsavahelisel matkarajal kuulsime tihast laulmas, koera haukumas ja suuski sahisemas. Üldiselt ümbritses meid looduses vaikus ja värske õhk.
Kaks kilomeetrit enne lõppu said tublid matkajaid sooja teed ja komme, mis andsid jõudu, et rada ikka lõpuni sõita.
Matka lõpuks olime küll väsinud, aga tuju oli hea.
Väsimust peletas ja mõnusat lõõgastust pakkus köetud saun, mis meid spordihoones ootas.
Järgmisel päeval tuletasime meelde, mida matkal tegime, kuulsime ja nägime. Täitsime ka töölehe, mis aitas looduses kogetut kinnistada.
Matkajatele matk meeldis ja kõik arvasid, et võiks veel minna. Kevadel kindlasti lähemegi.
Meie suusamatk toimus 15. veebruaril Kammeri kaunis looduses. Osavõtjad olid Kammeri Kooli õpilased ja õpetajad. Kokku üheksa õpilast 5.- 7. klassist ja neli õpetajat: Triinu Toomla, Kätlin Tamm, Tiia Peedumäe ja Nikolai Karamkov.
Meie eesmärgiks oli läbida suuskadel seitsmekilomeetrine matkarada ja seejuures kuulata ning vaadelda, mis toimub talvises looduses.
Enne teele asumist vaatlesime ilma. Taevas oli pilvine, sademeid polnud, temperatuuri arvasime olevat -6 kraadi, puhus nõrk tuul.
Suusarada kulges läbi metsa, kus oli lumele jäetud palju erinevaid jälgi. Meie kurvastuseks oli öösel lund sadanud ja seetõttu polnud jälgede omanikke lihtne kindlaks teha. Siiski arvasime, et nägime metskitse, linnu, kassi, koera ja jänese jälgi. Sõitsime üle purde, mille alla oli külmataat jäätunud veega kunstiteose loonud.
Põhilised puud, mida lapsed ära tundsid, olid kuused, männid ja kased. Metsavahelisel matkarajal kuulsime tihast laulmas, koera haukumas ja suuski sahisemas. Üldiselt ümbritses meid looduses vaikus ja värske õhk.
Kaks kilomeetrit enne lõppu said tublid matkajaid sooja teed ja komme, mis andsid jõudu, et rada ikka lõpuni sõita.
Matka lõpuks olime küll väsinud, aga tuju oli hea.
Väsimust peletas ja mõnusat lõõgastust pakkus köetud saun, mis meid spordihoones ootas.
Järgmisel päeval tuletasime meelde, mida matkal tegime, kuulsime ja nägime. Täitsime ka töölehe, mis aitas looduses kogetut kinnistada.
Matkajatele matk meeldis ja kõik arvasid, et võiks veel minna. Kevadel kindlasti lähemegi.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |