Lumine matk
» sulge foto
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, meie kool asub Endla Looduskaitseala vahetus läheduses ja kahe asutuse vahel on tihe koostöö. Meie kooli õpilaste hulgas on matkad looduskaitsealal väga populaarsed ja nii siirdusime ka meie 6.novembril 2007 just sinna.
Matka alguskohta jõudes ootas meid ees alati heatujuline Katrin Möllits koos kahe praktikandiga. Meile jagati kätte kaardid ja kompassid ning anti teada, et eesmärk on õpetada meid kompassi ja kaardi abil matkama ning vaheldumisi saame olla ka matkajuhtideks.
Matk algas Kärdest. Läbi lumise metsa läksime Helise juhtimisel esimese peatuspaigani, kus pidime kaardile oma läbitud tee märkima. Palju rõõmu pakkus kõigile meile lumine ilm, sest nii ilusat lumist päeva pole sel talvel keegi meist rohkem näinud. Ja loomulikult hoolitsesid poisid selle eest, et kõik sellest lumest ka osa saaksid, lund jagus meile pähe, tasku ja kaasavõetud kottidessegi. Esimene pikem peatus oli meil Endla järve ääres, kus sõime ära kaasavõetud võileivad ja puhkasime veidi. Seejärel asusime jälle teele ning meie suureks rõõmuks hakkas paistma 15 meetri kõrgune vaatlustorn otse Endla järve ääres. Saime ronida ja kõrgelt ümbritsevat vaadata. Kaua meil seal ronida ei lastud ning tuli jälle teele asuda. Matk jätkus mööda Endla järve äärt. Teel möödusime mitmest põnevast urust ning nägime ka erinevaid jälgi. Vahepeal vaheldusid matkajuhid ning tegime ka kaardile uusi märkmeid. Peatuse tegime ka kuulsa Preilikivi juures, kus poisid kasutasid võimalust natuke jalgu puhata. Läksime edasi läbi metsa, kuni jõudsime meie kõigi suureks rõõmuks Männikjärve raba laudteele. Nautisime raba lumist vaikust ja natuke teistsuguseid puid. Mõnedele tundus laudtee natuke ohtlik, aga sellegipoolest oli seal vahva. Laudtee kulges päris pikalt ja kuna rabas on üsna lage, saime korra matka jooksul tunda ka näpistavat külma ja karmi tuult. See aga ei seganud meid üldse, sest laudteel asub ka 7 meetri kõrgune torn, kuhu saime jälle ronida. Ülevalt tornist avanes imeilus vaatepilt rabale. Eriti kaua meil seal tornis olla ei lastud, sest väljas oli päris külm ja pidime edasi liikuma. Laudteel polnud meil kompassi ja kaarti vaja, sest eksimisvõimalust polnud. Küll aga pidime jälgima, et astuksime ainult laudteel. Kui laudtee lõppes, võtsime jälle kaardid ja kompassid välja ning selgus, et jäänud on veel natuke kõndida. Jõudsimegi lõppkohta – looduskaitseala keskuse juurde Toomal. Tegime veel grupipildi, imetlesime Tooma talli hobuseid ja saimegi sisse sooja minna. Keskuses näidati meile filmi Eestimaa kaunist loodusest, mis tekitas tahtmise uuesti matkale minna.
Meie matk kestis 4 tundi, retke pikkus oli umbes 8 kilomeetrit. Matkarada algas Kärdel ja lõppes Toomal, vahepeal käisime Endla järve ääres ja Männikjärve rabas. Matka käigus saime kõik selgeks kompassi ja kaardi kasutamise, seega võime julgelt vastu astuda järgmistele seiklustele.
Matka alguskohta jõudes ootas meid ees alati heatujuline Katrin Möllits koos kahe praktikandiga. Meile jagati kätte kaardid ja kompassid ning anti teada, et eesmärk on õpetada meid kompassi ja kaardi abil matkama ning vaheldumisi saame olla ka matkajuhtideks.
Matk algas Kärdest. Läbi lumise metsa läksime Helise juhtimisel esimese peatuspaigani, kus pidime kaardile oma läbitud tee märkima. Palju rõõmu pakkus kõigile meile lumine ilm, sest nii ilusat lumist päeva pole sel talvel keegi meist rohkem näinud. Ja loomulikult hoolitsesid poisid selle eest, et kõik sellest lumest ka osa saaksid, lund jagus meile pähe, tasku ja kaasavõetud kottidessegi. Esimene pikem peatus oli meil Endla järve ääres, kus sõime ära kaasavõetud võileivad ja puhkasime veidi. Seejärel asusime jälle teele ning meie suureks rõõmuks hakkas paistma 15 meetri kõrgune vaatlustorn otse Endla järve ääres. Saime ronida ja kõrgelt ümbritsevat vaadata. Kaua meil seal ronida ei lastud ning tuli jälle teele asuda. Matk jätkus mööda Endla järve äärt. Teel möödusime mitmest põnevast urust ning nägime ka erinevaid jälgi. Vahepeal vaheldusid matkajuhid ning tegime ka kaardile uusi märkmeid. Peatuse tegime ka kuulsa Preilikivi juures, kus poisid kasutasid võimalust natuke jalgu puhata. Läksime edasi läbi metsa, kuni jõudsime meie kõigi suureks rõõmuks Männikjärve raba laudteele. Nautisime raba lumist vaikust ja natuke teistsuguseid puid. Mõnedele tundus laudtee natuke ohtlik, aga sellegipoolest oli seal vahva. Laudtee kulges päris pikalt ja kuna rabas on üsna lage, saime korra matka jooksul tunda ka näpistavat külma ja karmi tuult. See aga ei seganud meid üldse, sest laudteel asub ka 7 meetri kõrgune torn, kuhu saime jälle ronida. Ülevalt tornist avanes imeilus vaatepilt rabale. Eriti kaua meil seal tornis olla ei lastud, sest väljas oli päris külm ja pidime edasi liikuma. Laudteel polnud meil kompassi ja kaarti vaja, sest eksimisvõimalust polnud. Küll aga pidime jälgima, et astuksime ainult laudteel. Kui laudtee lõppes, võtsime jälle kaardid ja kompassid välja ning selgus, et jäänud on veel natuke kõndida. Jõudsimegi lõppkohta – looduskaitseala keskuse juurde Toomal. Tegime veel grupipildi, imetlesime Tooma talli hobuseid ja saimegi sisse sooja minna. Keskuses näidati meile filmi Eestimaa kaunist loodusest, mis tekitas tahtmise uuesti matkale minna.
Meie matk kestis 4 tundi, retke pikkus oli umbes 8 kilomeetrit. Matkarada algas Kärdel ja lõppes Toomal, vahepeal käisime Endla järve ääres ja Männikjärve rabas. Matka käigus saime kõik selgeks kompassi ja kaardi kasutamise, seega võime julgelt vastu astuda järgmistele seiklustele.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |