TALV KOHTUB KEVADEGA
» sulge foto
TALV KOHTUB KEVADEGA
PUHJA GÃœMNAASIUMI 2. klassi talvematk
Vapramäel 27. märtsil 2012
Juhtus nii, et registreerusime talvisele matkamängule päris "viimasel tunnil". Kohe sai veerand läbi ja talv ka. Nii me siis jäimegi kevade kätte. Aga sellest polnud midagi. Vapramäel said talv ja kevad kokku. Läksimegi uurima, kuidas ikka saavad talv ja kevad ühel mäel niimoodi koos toimetada.
Sõitsime bussiga Vapramäe alumisse parklasse - oh üllatust! Matkamajake tee ääres poolviltu, ehitus käib, kõik kohad pori täis ja kerkib mingi maja. Kas tõesti jälle erastatud maa ja häärber püstilöömisel? Kõik jälle müügiks... Läksime uurima, kas üldse pääseme mäele ja siis me nägimegi - sinna kerkib Vapramäe Looduskeskuse maja. Oi, seda rõõmu! Jääb Vapramäe huvilistele alles!
Noh, õigest raja algusest me minna ei saanud - pori takistas, läksime siis "tagaukse kaudu" - kempsumajakese juurest. Hakkasime tõusma mööda libedat rada. Peagi jõudsime üles eelmisest kevadest tuttavasse paika - olime seal eelmisel aastal käinud - piknikupaika. Sa taevane arm! See org seal, see sulglohk! Seal oli veel lund ja all lisaks lumele vesi! No otse loomulikult tuli proovida lund vette visata. Üks-kaks ja korraga!
No jah, tore oli, aga õpetaja tahtis edasi minna. Et siis muudkui rajale! Kõiksetargem oli loomulikult metsa-alt endale paras vanderselli kepp muretseda ja selle toel edasi liikuda. Ikka mäest alla ja siis üles. Sekka lugeda infopostidelt teavet.
Käisime ka Sinililleorgu kiikamas, kahju ainult, et õpetaja alla minna ei lubanud. Aga tühja sest, niisama oli ka äge vaade. Täitsa kuristik kohe! Ah jaa, nägime vahepeal kahte metskitse. Õigemini mõni laps nägi, teised lootsid näha ja olid kole kurjad, et mis te karjute! Nüüd ei näinudki loomi! Aga või sa siis suudad oma rõõmu ja lusti vaka all hoida, tahaks ju kõval häälel kaaslasega muljetada jne. Igal juhul rohkem loomi me ei näinud. See-eest loomajälgi nägime. Metskitsejälgi ja orava (kui just keegi naljahammas neid lumele ise ei meisterdanud) jälgi ka. Poisid avastasid uhke sirge männipuu. Ja kui veel alt otse üles vaadata, no siis oli veel uhkem.
Jõudsime mäe laele. Sealt avanes nii uhke vaade. Uuesti rajale! Mis seal põõsa küljes on? Urvad! Nii armsad! Ja vaata, missugune puu! Seal on kellegi kodu! Kodukaku oma äkki? Kohe varsti kutsus Renata - vaadake! Marjad! Piibelehemarjad, mürgised, ärge näppige! Teadsid teadjad teisi hoiatada. Liikusime aina allapoole. Oi! No siin on küll täitsa talv kohe! Vahepeal leidis Rasmus vahva puunoti, mille otsaosas olid väikesed seened. Nii armsad teised. Puude küljes rippus huvitav pehme habeme moodi samblik. Seda jagus paljudesse kohtadesse. Õpetaja ütles, et seal, kus on näha habesamblikku, on puhas õhk.
Teel nägime vahvat mahamurdunud ja samblikuga kaetud kuuske. Otse loomulikult tuli selle nõidusliku välimusega puu juures pilti teha. Ja mis mahalangenud kuusk seal on? Meenusid laulusõnad - ...met-sas paak-su kuusejuure all, oli väike maja-kene tal...Noh, majakest ju polnud, aga see-eest sai juure all ja juures poseerida. Kenari leidis rähni toidulaua. Ja Rihard leidis priske puuseene.
Seni, kuni ühed rähni tööd imetlesid, leidsid ülejäänud soo-lapikesed üles. Oi, seda lusti! Sai soos sumbata. :-)
Märkamatult olime jõudnud Peedule. Loomulikult käisime sillal ja mõni jõudis silla alla ka. Seejärel jõe äärde puhkekohale. Huvitav, kas see võiks olla nõiamaja? Ei olnud, oli hoopiski lõkkepuude majake. Lootus nõida näha luhtus. :-) See-eest oli jõgi! Nii vahva oli seal pillirooga õngitsemist mängida. Tõsi, ega sealt nüüd kala tulnud, aga ikka oli vahva.
Tuli edasi liikuda. Kahju, "kalapüük" jäi pooleli. "Õnged" kaasa krabatud, edasi. Jõe kaldal vahvad männijuured, otsekui ämblikud või siis mingisugune onn. Talv oli otsa saanud, polnud lund ega midagi. Kevad, mis kevad.
Liikusime edasi. Jõudsime jõeluhale - katse, kas jää ikka kannab (õpetaja sai ära ehmatatud - mida sa sellise hulga märgade lastega peale hakkad, kui jää siiski ei kanna), sinna, kus üksik talukoht, koer ja jõe ääres vana kooguga kaev. Edasi jõudsime kahe hiinlase haua juurde. No kuidas küll nemad siia Eestimaale sattusid? Aga sattusid ja hukkusid. Nii on.
Veel natuke pingutamist, jõud otsas ja jaksu ei jagunud ja kõht valutas ja jalad ei kandnud - ei lugenud, tuli mäest üles ronida. Ei saa ju ometigi mäele jääda. Ja oh, seda rõõmu - talv jälle väljas, lund täis sulglohk. Imelik, kohe said kõhud terveks ja jalad kandma. :-). No jah, oruserva mööda ülesronimisel tuli küll nelikvedu kasutada... Ronige, ronige, mis teil muudki teha!
Veel viimased võitlused libeda teega allamäge ja taas tagasi retke alguses. Sealt kaugelt ta paistis - buss!
Oeh, milline õnnis tunne oli bussistmel istuda ja pruukosti nosida. Mõnus!
Otsustasime, et maikuus tuleme tagasi. Vaatame, kuidas siis Vapramägi välja näeb. Kas Sinililleorg ikka õigustab enda nime ja missugune on siis jõgi ja...
Jällenägemiseni, Vapramäe!
Järgmisel päeval joonistasime matkamuljetest pilte ka.
PUHJA GÃœMNAASIUMI 2. klassi talvematk
Vapramäel 27. märtsil 2012
Juhtus nii, et registreerusime talvisele matkamängule päris "viimasel tunnil". Kohe sai veerand läbi ja talv ka. Nii me siis jäimegi kevade kätte. Aga sellest polnud midagi. Vapramäel said talv ja kevad kokku. Läksimegi uurima, kuidas ikka saavad talv ja kevad ühel mäel niimoodi koos toimetada.
Sõitsime bussiga Vapramäe alumisse parklasse - oh üllatust! Matkamajake tee ääres poolviltu, ehitus käib, kõik kohad pori täis ja kerkib mingi maja. Kas tõesti jälle erastatud maa ja häärber püstilöömisel? Kõik jälle müügiks... Läksime uurima, kas üldse pääseme mäele ja siis me nägimegi - sinna kerkib Vapramäe Looduskeskuse maja. Oi, seda rõõmu! Jääb Vapramäe huvilistele alles!
Noh, õigest raja algusest me minna ei saanud - pori takistas, läksime siis "tagaukse kaudu" - kempsumajakese juurest. Hakkasime tõusma mööda libedat rada. Peagi jõudsime üles eelmisest kevadest tuttavasse paika - olime seal eelmisel aastal käinud - piknikupaika. Sa taevane arm! See org seal, see sulglohk! Seal oli veel lund ja all lisaks lumele vesi! No otse loomulikult tuli proovida lund vette visata. Üks-kaks ja korraga!
No jah, tore oli, aga õpetaja tahtis edasi minna. Et siis muudkui rajale! Kõiksetargem oli loomulikult metsa-alt endale paras vanderselli kepp muretseda ja selle toel edasi liikuda. Ikka mäest alla ja siis üles. Sekka lugeda infopostidelt teavet.
Käisime ka Sinililleorgu kiikamas, kahju ainult, et õpetaja alla minna ei lubanud. Aga tühja sest, niisama oli ka äge vaade. Täitsa kuristik kohe! Ah jaa, nägime vahepeal kahte metskitse. Õigemini mõni laps nägi, teised lootsid näha ja olid kole kurjad, et mis te karjute! Nüüd ei näinudki loomi! Aga või sa siis suudad oma rõõmu ja lusti vaka all hoida, tahaks ju kõval häälel kaaslasega muljetada jne. Igal juhul rohkem loomi me ei näinud. See-eest loomajälgi nägime. Metskitsejälgi ja orava (kui just keegi naljahammas neid lumele ise ei meisterdanud) jälgi ka. Poisid avastasid uhke sirge männipuu. Ja kui veel alt otse üles vaadata, no siis oli veel uhkem.
Jõudsime mäe laele. Sealt avanes nii uhke vaade. Uuesti rajale! Mis seal põõsa küljes on? Urvad! Nii armsad! Ja vaata, missugune puu! Seal on kellegi kodu! Kodukaku oma äkki? Kohe varsti kutsus Renata - vaadake! Marjad! Piibelehemarjad, mürgised, ärge näppige! Teadsid teadjad teisi hoiatada. Liikusime aina allapoole. Oi! No siin on küll täitsa talv kohe! Vahepeal leidis Rasmus vahva puunoti, mille otsaosas olid väikesed seened. Nii armsad teised. Puude küljes rippus huvitav pehme habeme moodi samblik. Seda jagus paljudesse kohtadesse. Õpetaja ütles, et seal, kus on näha habesamblikku, on puhas õhk.
Teel nägime vahvat mahamurdunud ja samblikuga kaetud kuuske. Otse loomulikult tuli selle nõidusliku välimusega puu juures pilti teha. Ja mis mahalangenud kuusk seal on? Meenusid laulusõnad - ...met-sas paak-su kuusejuure all, oli väike maja-kene tal...Noh, majakest ju polnud, aga see-eest sai juure all ja juures poseerida. Kenari leidis rähni toidulaua. Ja Rihard leidis priske puuseene.
Seni, kuni ühed rähni tööd imetlesid, leidsid ülejäänud soo-lapikesed üles. Oi, seda lusti! Sai soos sumbata. :-)
Märkamatult olime jõudnud Peedule. Loomulikult käisime sillal ja mõni jõudis silla alla ka. Seejärel jõe äärde puhkekohale. Huvitav, kas see võiks olla nõiamaja? Ei olnud, oli hoopiski lõkkepuude majake. Lootus nõida näha luhtus. :-) See-eest oli jõgi! Nii vahva oli seal pillirooga õngitsemist mängida. Tõsi, ega sealt nüüd kala tulnud, aga ikka oli vahva.
Tuli edasi liikuda. Kahju, "kalapüük" jäi pooleli. "Õnged" kaasa krabatud, edasi. Jõe kaldal vahvad männijuured, otsekui ämblikud või siis mingisugune onn. Talv oli otsa saanud, polnud lund ega midagi. Kevad, mis kevad.
Liikusime edasi. Jõudsime jõeluhale - katse, kas jää ikka kannab (õpetaja sai ära ehmatatud - mida sa sellise hulga märgade lastega peale hakkad, kui jää siiski ei kanna), sinna, kus üksik talukoht, koer ja jõe ääres vana kooguga kaev. Edasi jõudsime kahe hiinlase haua juurde. No kuidas küll nemad siia Eestimaale sattusid? Aga sattusid ja hukkusid. Nii on.
Veel natuke pingutamist, jõud otsas ja jaksu ei jagunud ja kõht valutas ja jalad ei kandnud - ei lugenud, tuli mäest üles ronida. Ei saa ju ometigi mäele jääda. Ja oh, seda rõõmu - talv jälle väljas, lund täis sulglohk. Imelik, kohe said kõhud terveks ja jalad kandma. :-). No jah, oruserva mööda ülesronimisel tuli küll nelikvedu kasutada... Ronige, ronige, mis teil muudki teha!
Veel viimased võitlused libeda teega allamäge ja taas tagasi retke alguses. Sealt kaugelt ta paistis - buss!
Oeh, milline õnnis tunne oli bussistmel istuda ja pruukosti nosida. Mõnus!
Otsustasime, et maikuus tuleme tagasi. Vaatame, kuidas siis Vapramägi välja näeb. Kas Sinililleorg ikka õigustab enda nime ja missugune on siis jõgi ja...
Jällenägemiseni, Vapramäe!
Järgmisel päeval joonistasime matkamuljetest pilte ka.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |