Taevaskojas sügist otsimas
» sulge foto
TAEVASKOJAS SÃœGIST OTSIMAS
Põlva Lasteaed Lepatriinul on traditsioon kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, käia Taevaskoja matkaradadel. Selle õppeaasta teemaks on: kasvame looduse rütmis.
Matka eesmärgiks oli – leida metsast sügise tunnuseid, õppida eristama puid ja nende lehti, saada elamus aktiivsest liikumisest metsas, vaadelda eestlaste püha puud tamme ning Emalätte kivi.
Taevaskotta sõitsime bussiga, kaasa tulid kolme- kuueaastased lapsed koos oma rühma täiskasvanutega.
Õppeaastat alustasime 12. septembril matkaga.
Matk algas parkimisplatsilt väikese jalutuskäiguga kose juurde. Vaatasime ja kuulasime kose kohinat ja vee kobrutamist. Lapsed olid vee vahutamisest vaimustatud. Jõudsime metsa veerele, kus lugesime koos metsale palve. Metsarajal edasi liikudes vaatasime ringi ning igaüks teatas oma tähelepanekutest. Jagasime lastele paberid ja rasvakriidid ning lapsed võtsid putukatelt „autogramme“, nad hõikasid puude nimesid, milliseid ära tundsid. Kindlalt teati kuuske, kaske, pihlakat. Möödusime Matkaja männist, mis on 36 m kõrgune. Kallistasime seda sihvakat ja uhket puud. Koos vaatlesime tamme ja korjasime kaasa lehti.
Tee peal sibas üksik must mardikas. Poisid asusid luubiga mardikat uurima.
Meist vasakul voolas Ahja jõgi.
Jõudsime lagendikule, mida kutsutakse Piknikuplatsiks, ületasime väikese silla ja matkarada kulges metsa all. Eemal paistis kõrge kivi, jooksime kivi juurde. Poisid ronisid kiirelt kivile, tüdrukud uurisid lähedal kasvavaid taimi. Ümberringi kasvas mustikavarsi ning maapind oli kaetud pehme rohelise samblaga.
Edasi kulges matkarada jõe ääres Suure- Taevaskoja poole. Jõgi ise voolas meist nüüd paremal. Tuletasime jõe nime meelde, sest mõnel rüblikul see ununes. Jõevees nägime kive, taimi ning puid.
Suure- Taevaskoja juures tegime puhkepausi, sest meil olid ju seljakotid, milles leidus kosutavat jooki- sööki. Laotasime maha piknikulina, mille peal lapsed ringis sõbralikult keha kinnitasid. Piknik peetud, mängisime jooksumängu „Lehtpuu või okaspuu?“ Siin viisime läbi õuesõppimise, kus lapsed korjasid lehti ja taimi, õpetajad aitasid neist herbaariumi teha. Herbaariumi valmistamine metsas oli meie lastele uus kogemus.
Õppemängus „Leia viis erinevat“ pidid lapsed tundma männikäbi, kuusekäbi, kaselehte, sõnajalalehte, tammelehte.
Ületasime jõge teist korda, see sild oli pikem ja uhke kaarega, ehitatud 2001. aastal. Jõudsime Salakuulaja kivi juurde. Legend räägib, et vanasti olnud seal sõjanõupidamise koht. Ükskord hiilinud vaenlase salakuulaja koosolekule. Tabatud aga valvuri noolest, muutunud ta silmapilkselt kiviks. Seda kivi kutsutaksegi Salakuulaja kiviks.
Asusime tagasiteele, ronisime üles hiiglakõrgest trepist. Metsas leidsime pohli, mõned seened. Panime seenegi kile alla herbaariumisse, kuid mõne päeva pärast oli seen ussitanud. Seenest on alles õpetaja Sirje J. poolt tehtud luuletus.
Liikusime kõrgel kaldal Väikese- Taevaskoja poole. Korjasime kaasa pihlakalehti ja männikäbisid , et nendest talvel meisterdada.
Laskusime trepist Emalätte juurde. Koobast, kust vesi välja voolab kutsutakse Neitsikoopaks. Legendi järgi võib vaiksetel suveöödel kuulda koopast näkineidude laulu ja kangastelgedel kudumist.
Pesime puhtaks väikese kivi näo ja silmad ning võisime nüüd allikast vett juua.
Sügise lähenemise märke leidsime kollastest kaselehtedest, pihlakalehtedest, mustikavartest ning puude all punetavatest pohladast.
Looduses õppisime lastega kuulama, vaatama, arvestama teistega, nägema puude ilu, tähele panema maapinnal elavaid putukaid, tunnetama tuult ja päikest.
Meie lasteaed annab lastele lapsepõlvest kaasa kodukoha looduse tundmise.
Põlva Lasteaed Lepatriinul on traditsioon kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, käia Taevaskoja matkaradadel. Selle õppeaasta teemaks on: kasvame looduse rütmis.
Matka eesmärgiks oli – leida metsast sügise tunnuseid, õppida eristama puid ja nende lehti, saada elamus aktiivsest liikumisest metsas, vaadelda eestlaste püha puud tamme ning Emalätte kivi.
Taevaskotta sõitsime bussiga, kaasa tulid kolme- kuueaastased lapsed koos oma rühma täiskasvanutega.
Õppeaastat alustasime 12. septembril matkaga.
Matk algas parkimisplatsilt väikese jalutuskäiguga kose juurde. Vaatasime ja kuulasime kose kohinat ja vee kobrutamist. Lapsed olid vee vahutamisest vaimustatud. Jõudsime metsa veerele, kus lugesime koos metsale palve. Metsarajal edasi liikudes vaatasime ringi ning igaüks teatas oma tähelepanekutest. Jagasime lastele paberid ja rasvakriidid ning lapsed võtsid putukatelt „autogramme“, nad hõikasid puude nimesid, milliseid ära tundsid. Kindlalt teati kuuske, kaske, pihlakat. Möödusime Matkaja männist, mis on 36 m kõrgune. Kallistasime seda sihvakat ja uhket puud. Koos vaatlesime tamme ja korjasime kaasa lehti.
Tee peal sibas üksik must mardikas. Poisid asusid luubiga mardikat uurima.
Meist vasakul voolas Ahja jõgi.
Jõudsime lagendikule, mida kutsutakse Piknikuplatsiks, ületasime väikese silla ja matkarada kulges metsa all. Eemal paistis kõrge kivi, jooksime kivi juurde. Poisid ronisid kiirelt kivile, tüdrukud uurisid lähedal kasvavaid taimi. Ümberringi kasvas mustikavarsi ning maapind oli kaetud pehme rohelise samblaga.
Edasi kulges matkarada jõe ääres Suure- Taevaskoja poole. Jõgi ise voolas meist nüüd paremal. Tuletasime jõe nime meelde, sest mõnel rüblikul see ununes. Jõevees nägime kive, taimi ning puid.
Suure- Taevaskoja juures tegime puhkepausi, sest meil olid ju seljakotid, milles leidus kosutavat jooki- sööki. Laotasime maha piknikulina, mille peal lapsed ringis sõbralikult keha kinnitasid. Piknik peetud, mängisime jooksumängu „Lehtpuu või okaspuu?“ Siin viisime läbi õuesõppimise, kus lapsed korjasid lehti ja taimi, õpetajad aitasid neist herbaariumi teha. Herbaariumi valmistamine metsas oli meie lastele uus kogemus.
Õppemängus „Leia viis erinevat“ pidid lapsed tundma männikäbi, kuusekäbi, kaselehte, sõnajalalehte, tammelehte.
Ületasime jõge teist korda, see sild oli pikem ja uhke kaarega, ehitatud 2001. aastal. Jõudsime Salakuulaja kivi juurde. Legend räägib, et vanasti olnud seal sõjanõupidamise koht. Ükskord hiilinud vaenlase salakuulaja koosolekule. Tabatud aga valvuri noolest, muutunud ta silmapilkselt kiviks. Seda kivi kutsutaksegi Salakuulaja kiviks.
Asusime tagasiteele, ronisime üles hiiglakõrgest trepist. Metsas leidsime pohli, mõned seened. Panime seenegi kile alla herbaariumisse, kuid mõne päeva pärast oli seen ussitanud. Seenest on alles õpetaja Sirje J. poolt tehtud luuletus.
Liikusime kõrgel kaldal Väikese- Taevaskoja poole. Korjasime kaasa pihlakalehti ja männikäbisid , et nendest talvel meisterdada.
Laskusime trepist Emalätte juurde. Koobast, kust vesi välja voolab kutsutakse Neitsikoopaks. Legendi järgi võib vaiksetel suveöödel kuulda koopast näkineidude laulu ja kangastelgedel kudumist.
Pesime puhtaks väikese kivi näo ja silmad ning võisime nüüd allikast vett juua.
Sügise lähenemise märke leidsime kollastest kaselehtedest, pihlakalehtedest, mustikavartest ning puude all punetavatest pohladast.
Looduses õppisime lastega kuulama, vaatama, arvestama teistega, nägema puude ilu, tähele panema maapinnal elavaid putukaid, tunnetama tuult ja päikest.
Meie lasteaed annab lastele lapsepõlvest kaasa kodukoha looduse tundmise.
- Lisatud failid: