TERE KEVADE, NÄGEMISENI TALVEKE
» sulge foto
TERE KEVADE, NÄGEMISENI TALVEKE!
Matka toimumise aeg: 21.03.2012
Matka sihtkoht: Kohtla-Järve park
Osalejad: 11 last Trallitriinu rühmast ja 13 last Trikitriinu rühmast
Kohtla-Järve lasteaed Lepatriinu
Läbiviija: Liikumisõpetaja Külli Bachman
Eesmärgid:
Laps märkab esimesi kevadmärke looduses ja oskab neid kirjeldada.
Laps tunneb rõõmu looduses liikumisest.
Lapsed oskavad ühise meeskonnana tegutseda.
Talv lõpeb siis,
kui algab märts,
kui rahvas kõnnib
plirts ja plärts!
Käesoleva aasta talv oli lumine ja päris külm, kuid juba märtsi algusest võis näha, et ega see talv meie juurde igaveseks jää. Kalendri järgi algas kevad 20.märtsil ning just sellepärast otsustas Lepatriinu lasteaia pere, et aeg on talv ära saata ning kevad väärikalt vastu võtta. Kõigepealt tuli aga kevad õuest üles otsida.
Kuigi ilm oli sombune, matkalisi see ei heidutanud. Sobivad riided ja helkurvestid selga ning matk võis alata. Teel parki tuli lastel ületada suuremaid ja väiksemaid lompe ning lumeseguseid ojakesi. Ka libedat ja krobelist jääd said lapsed tee peal vaadata ja jalaga proovida. Jõudes parki, leiti üheskoos tore plats, kus lumi oli täielikult ära sulanud ja jalge all oli must asfalt. Lumeta asfalt sobis peatuseks suurepäraselt. Algas pargivaatlusemäng. Õpetaja alustas lauset ja lapsed jätkasid seda:
„Mind ümbritseb…
Ilm on …
Taevas on …
Tuul on …
Paremal pool on …
Vasakul on …â€
Seejärel otsustati ületada pargi tee äärne lumevall, et pääseda puudevahelisele alale. Suur oli laste rõõm, kui puu varjus leiti pikutamas Lepatriinu. Lepatriinu ärkas laste jutu peale üles ning küsis lastelt: â€Miks te tulite parki?†Lapsed seletasid rõõmsalt: „Lepatriinu, kas sa ei tea, et eile algas kevad. Meie tulime talvega hüvasti jätma ja kevadele tere ütlema!â€
Siis otsustati, et veel maas oleval lumevaibal võib talvele hüvastijätuks teha lumeingleid. Õnneks oli lumi veel parasjagu selline, et lumeinglid õnnestusid suurepäraselt. Ajal, mil lapsed pikali lumes käsi ja jalgu lehvitasid, said nad tähelepanelikult uurida taevast. Taevas oli hall, kuid siiski oli lootust päikest näha. Lepatriinu pakkus välja puhuda pilved päikese eest ära. Üheskoos puhuti nagu tuulepoisid taeva poole ja nagu võluväel piilus ka päike pilvede vahelt välja.
Lapsed tervitasid kevadpäikest, mis tol hommikult küll ainult viivuks välja piilus. Aga seegi asi! Siis sai ka rääkida kevadisest tuulest. Lapsed teadsid, et kevadine tuul on salakaval ning just kevadine tuul võib hästi kiiresti kurgu haigeks teha ja nina nohuseks muuta.
Nagu igas korralikus pargis on ka Kohtla-Järve pargis palju puid ja põõsaid. Lapsed said koos Lepatriinuga puuokstel kasvavaid pungi uurida. Nad avastasid, et kõige suuremad pungad on papliokstel. Need pungad kleepuvad ka ning lõhnavad hoopis teistmoodi kui teiste puude pungad. Samuti märgati, et lumi on puutüvede juurest juba sulanud, aga teistes kohtades veel pole. Lepatriinu selgitas, miks see nii on. Siis aga, üllatus, üllatus! Üks lastest märkas imetillukesi rohelisi rohuliblesid maa seest välja piilumas. Kõik lapsed tahtsid esimesi rohuliblesid imetleda.
Peale rohuliblede vaatamist näitas Lepatriinu lastele puukooretükikest ja palus seda kirjeldada. Lapsed leidsid, et see on krobeline, pruuni värvusega, pikliku kujuga ja meenutab laevukest. Seejärel sosistati „laevukesse†oma salasoov ning üheskoos peideti see lume alla, et sulaveed viiksid salasoovid Soovide täitumise maale.
Kuna pargis oli puudelt maha kukkunud oksi, siis andis Lepatriinu lastele ülesande – iga laps pidi otsima endale ühe oksa ning siis oli vaja järjestada oksad pikkuse järgi. Loomulikult oli eriti uhke see laps, kelle leitud oks osutus kõige pikemaks. Siis pakkus Lepatriinu välja, et nendest okstest võiks pildi kokku panna. Aga millise? Peeti nõu ja üheskoos valmis puuokstest lasteaia maja.
Lepatriinu uuris laste käes, kas talvel oli lumi samasugune kui varakevadel. Lapsed meenutasid, et talvel oli lumi pehme ja kohev, jäist koorikut sellel ei olnud. Seejärel hakati lumest klotse tegema ning juba valmiski lumest onn.
Matka lõpetuseks sai iga laps öelda ühe kevade tunnuse ning mängiti liikumismängu „Plaksukull.†Ja et matk ikka hästi meede jääks, sai iga laps joonistada Lepatriinule mälestuseks pildikese kevadisest pargist. Eriliseks muutis joonistamise see, et seda tuli teha küll paberile, kuid kasutades laua asemel asfalti.
Sõbralikult matkasid lapsed pargist tagasi lasteaeda. Üks eriti tähelepanelik poiss leidis ka kõige armsama kevade märgi üles lasteaia seina äärselt peenralt suure lumevalli tagant. „Lumikellukesed!“ teadsid lapsed.
Nii möödus üks vahva hommikupoolik lasteaias Lepatriinu. Talv sai ära saadetud, kevad üles otsitud. Peale sellist retke oskavad lapsed märgata kevade tulekut, tunda rõõmu maha kukkunud oksakestest ja jäisest koorikust lumevaiba peal. Õues on alati midagi uurida, avastada ja otsida. Õues pole kunagi igav!
Matka toimumise aeg: 21.03.2012
Matka sihtkoht: Kohtla-Järve park
Osalejad: 11 last Trallitriinu rühmast ja 13 last Trikitriinu rühmast
Kohtla-Järve lasteaed Lepatriinu
Läbiviija: Liikumisõpetaja Külli Bachman
Eesmärgid:
Laps märkab esimesi kevadmärke looduses ja oskab neid kirjeldada.
Laps tunneb rõõmu looduses liikumisest.
Lapsed oskavad ühise meeskonnana tegutseda.
Talv lõpeb siis,
kui algab märts,
kui rahvas kõnnib
plirts ja plärts!
Käesoleva aasta talv oli lumine ja päris külm, kuid juba märtsi algusest võis näha, et ega see talv meie juurde igaveseks jää. Kalendri järgi algas kevad 20.märtsil ning just sellepärast otsustas Lepatriinu lasteaia pere, et aeg on talv ära saata ning kevad väärikalt vastu võtta. Kõigepealt tuli aga kevad õuest üles otsida.
Kuigi ilm oli sombune, matkalisi see ei heidutanud. Sobivad riided ja helkurvestid selga ning matk võis alata. Teel parki tuli lastel ületada suuremaid ja väiksemaid lompe ning lumeseguseid ojakesi. Ka libedat ja krobelist jääd said lapsed tee peal vaadata ja jalaga proovida. Jõudes parki, leiti üheskoos tore plats, kus lumi oli täielikult ära sulanud ja jalge all oli must asfalt. Lumeta asfalt sobis peatuseks suurepäraselt. Algas pargivaatlusemäng. Õpetaja alustas lauset ja lapsed jätkasid seda:
„Mind ümbritseb…
Ilm on …
Taevas on …
Tuul on …
Paremal pool on …
Vasakul on …â€
Seejärel otsustati ületada pargi tee äärne lumevall, et pääseda puudevahelisele alale. Suur oli laste rõõm, kui puu varjus leiti pikutamas Lepatriinu. Lepatriinu ärkas laste jutu peale üles ning küsis lastelt: â€Miks te tulite parki?†Lapsed seletasid rõõmsalt: „Lepatriinu, kas sa ei tea, et eile algas kevad. Meie tulime talvega hüvasti jätma ja kevadele tere ütlema!â€
Siis otsustati, et veel maas oleval lumevaibal võib talvele hüvastijätuks teha lumeingleid. Õnneks oli lumi veel parasjagu selline, et lumeinglid õnnestusid suurepäraselt. Ajal, mil lapsed pikali lumes käsi ja jalgu lehvitasid, said nad tähelepanelikult uurida taevast. Taevas oli hall, kuid siiski oli lootust päikest näha. Lepatriinu pakkus välja puhuda pilved päikese eest ära. Üheskoos puhuti nagu tuulepoisid taeva poole ja nagu võluväel piilus ka päike pilvede vahelt välja.
Lapsed tervitasid kevadpäikest, mis tol hommikult küll ainult viivuks välja piilus. Aga seegi asi! Siis sai ka rääkida kevadisest tuulest. Lapsed teadsid, et kevadine tuul on salakaval ning just kevadine tuul võib hästi kiiresti kurgu haigeks teha ja nina nohuseks muuta.
Nagu igas korralikus pargis on ka Kohtla-Järve pargis palju puid ja põõsaid. Lapsed said koos Lepatriinuga puuokstel kasvavaid pungi uurida. Nad avastasid, et kõige suuremad pungad on papliokstel. Need pungad kleepuvad ka ning lõhnavad hoopis teistmoodi kui teiste puude pungad. Samuti märgati, et lumi on puutüvede juurest juba sulanud, aga teistes kohtades veel pole. Lepatriinu selgitas, miks see nii on. Siis aga, üllatus, üllatus! Üks lastest märkas imetillukesi rohelisi rohuliblesid maa seest välja piilumas. Kõik lapsed tahtsid esimesi rohuliblesid imetleda.
Peale rohuliblede vaatamist näitas Lepatriinu lastele puukooretükikest ja palus seda kirjeldada. Lapsed leidsid, et see on krobeline, pruuni värvusega, pikliku kujuga ja meenutab laevukest. Seejärel sosistati „laevukesse†oma salasoov ning üheskoos peideti see lume alla, et sulaveed viiksid salasoovid Soovide täitumise maale.
Kuna pargis oli puudelt maha kukkunud oksi, siis andis Lepatriinu lastele ülesande – iga laps pidi otsima endale ühe oksa ning siis oli vaja järjestada oksad pikkuse järgi. Loomulikult oli eriti uhke see laps, kelle leitud oks osutus kõige pikemaks. Siis pakkus Lepatriinu välja, et nendest okstest võiks pildi kokku panna. Aga millise? Peeti nõu ja üheskoos valmis puuokstest lasteaia maja.
Lepatriinu uuris laste käes, kas talvel oli lumi samasugune kui varakevadel. Lapsed meenutasid, et talvel oli lumi pehme ja kohev, jäist koorikut sellel ei olnud. Seejärel hakati lumest klotse tegema ning juba valmiski lumest onn.
Matka lõpetuseks sai iga laps öelda ühe kevade tunnuse ning mängiti liikumismängu „Plaksukull.†Ja et matk ikka hästi meede jääks, sai iga laps joonistada Lepatriinule mälestuseks pildikese kevadisest pargist. Eriliseks muutis joonistamise see, et seda tuli teha küll paberile, kuid kasutades laua asemel asfalti.
Sõbralikult matkasid lapsed pargist tagasi lasteaeda. Üks eriti tähelepanelik poiss leidis ka kõige armsama kevade märgi üles lasteaia seina äärselt peenralt suure lumevalli tagant. „Lumikellukesed!“ teadsid lapsed.
Nii möödus üks vahva hommikupoolik lasteaias Lepatriinu. Talv sai ära saadetud, kevad üles otsitud. Peale sellist retke oskavad lapsed märgata kevade tulekut, tunda rõõmu maha kukkunud oksakestest ja jäisest koorikust lumevaiba peal. Õues on alati midagi uurida, avastada ja otsida. Õues pole kunagi igav!
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |