Looduse talvine ilu
» sulge foto
Sel talvel oleme looduses käinud õige mitmel korral. Risti ja põiki on läbi käidud Vapramäe, ring sai peale tehtud Emajõe Suursoo õpperajale ning nüüd uudistame Pedasaart.
Tartust väljasõit läks viperusteta. Kuid maanteel põrutasime õigest teeotsast mööda. Tänu mobiiltelefonidele leidis õpetaja siiski kähku õige sissesõidutee üles ning Elle ja Merike ei pidanud meid kaua ootama.
Toredad kokatädid kooli sööklast olid meile valmis teinud maitsvad võileivad, mis lõkke ääres uskumatult hästi maitsesid. Kodust kaasavõetud termosed saime matka ajaks Elle autosse panna. Nii olid käed vabad, et kõike uudistada. Ja lisaks oli neid käsi vaja veel ka selleks, et matkarajal liikuda.
Pedasaarel on keelatud igasugune inimtegevus. Seepärast ei olnud siin mitte keegi mahakukkunud puid ära koristanud ning liikumiseks pidime sageli nende alt või pealt läbi pugema.
Väga huvitav oli sellises puutumata looduses ringi liikuda. Vahepeal oli tunne, et kohe pistab karu oma pea koopast välja või piilub meid ilves puu otsast. Hakkasime usinalt uurima, kes siin ringi on liikunud. Üksi poleks me kindlasti nii palju näha osanud. Retkejuhid Elle ja Merike näitasid väga põnevaid asju. Lisaks otsisime ja ka leidsime üles Kääpa aarde.
Toreda päeva kestel saime looduses näha rähni, kopra, hundi, rebase, pasknääri, põdra, kitsekeste, orava, jänese, hiire tegutsemisjälgi. Isegi üks agar ämblik oli end juba lumele jalutama sättinud. Linnalapse jaoks oli väga haruldane ka vaikus, mis saarel valitses. Kui meie oma suukesed kinni panime, siis oli kuulda vaid tuule mühinat puuladvus. Ja õige varsti ka linnulaulu, mida linnas ei oskagi märgata.
Tore leid oli üks kohuke, mille keegi rajale maha oli kaotanud. Tänu külmale oli kohukesest saanud jäätis. Selle leiuga võisime inimtühjal saarel leidude hulka arvata ka inimtegevuse jäljed.
Kui Pedasaarele ring peale sai tehtud, avastasime tagasiteel lõkkeplatsile päeva parima leiu – ilvese jäljed. Mõni tüdruk hakkas vaimustusest lausa kiljuma. Küll oleks tahtnud ilvest ennast ka näha!
Lõkke ääres tegime kokkuvõtte oma leidudest. Kuum tee ja võileivad pole vist kunagi nii hästi maitsenud. Vestlusringis saime veel nii mõndagi huvitavat looduse kohta teada. Näiteks ei kujutanud meist keegi ette, et rasvatihane sööb päevas sama palju, kui kaalub.
Järgmisel päeval vaatasime klassis üle õpetaja tehtud pildid, täitsime töölehti ning tegime endile ise jäljeraamatud. Nüüd on neid tore järgmisel korral metsa kaasa võtta. Veel üllatas õpetaja meid päris ehtsa rebasenahaga. Küll oli pehme!
Pildirohke matkapäevik asub kohe teele VVV sihtasutuse poole, kust huvilised meie tegevustele pilgu peale visata saavad.
Tartust väljasõit läks viperusteta. Kuid maanteel põrutasime õigest teeotsast mööda. Tänu mobiiltelefonidele leidis õpetaja siiski kähku õige sissesõidutee üles ning Elle ja Merike ei pidanud meid kaua ootama.
Toredad kokatädid kooli sööklast olid meile valmis teinud maitsvad võileivad, mis lõkke ääres uskumatult hästi maitsesid. Kodust kaasavõetud termosed saime matka ajaks Elle autosse panna. Nii olid käed vabad, et kõike uudistada. Ja lisaks oli neid käsi vaja veel ka selleks, et matkarajal liikuda.
Pedasaarel on keelatud igasugune inimtegevus. Seepärast ei olnud siin mitte keegi mahakukkunud puid ära koristanud ning liikumiseks pidime sageli nende alt või pealt läbi pugema.
Väga huvitav oli sellises puutumata looduses ringi liikuda. Vahepeal oli tunne, et kohe pistab karu oma pea koopast välja või piilub meid ilves puu otsast. Hakkasime usinalt uurima, kes siin ringi on liikunud. Üksi poleks me kindlasti nii palju näha osanud. Retkejuhid Elle ja Merike näitasid väga põnevaid asju. Lisaks otsisime ja ka leidsime üles Kääpa aarde.
Toreda päeva kestel saime looduses näha rähni, kopra, hundi, rebase, pasknääri, põdra, kitsekeste, orava, jänese, hiire tegutsemisjälgi. Isegi üks agar ämblik oli end juba lumele jalutama sättinud. Linnalapse jaoks oli väga haruldane ka vaikus, mis saarel valitses. Kui meie oma suukesed kinni panime, siis oli kuulda vaid tuule mühinat puuladvus. Ja õige varsti ka linnulaulu, mida linnas ei oskagi märgata.
Tore leid oli üks kohuke, mille keegi rajale maha oli kaotanud. Tänu külmale oli kohukesest saanud jäätis. Selle leiuga võisime inimtühjal saarel leidude hulka arvata ka inimtegevuse jäljed.
Kui Pedasaarele ring peale sai tehtud, avastasime tagasiteel lõkkeplatsile päeva parima leiu – ilvese jäljed. Mõni tüdruk hakkas vaimustusest lausa kiljuma. Küll oleks tahtnud ilvest ennast ka näha!
Lõkke ääres tegime kokkuvõtte oma leidudest. Kuum tee ja võileivad pole vist kunagi nii hästi maitsenud. Vestlusringis saime veel nii mõndagi huvitavat looduse kohta teada. Näiteks ei kujutanud meist keegi ette, et rasvatihane sööb päevas sama palju, kui kaalub.
Järgmisel päeval vaatasime klassis üle õpetaja tehtud pildid, täitsime töölehti ning tegime endile ise jäljeraamatud. Nüüd on neid tore järgmisel korral metsa kaasa võtta. Veel üllatas õpetaja meid päris ehtsa rebasenahaga. Küll oli pehme!
Pildirohke matkapäevik asub kohe teele VVV sihtasutuse poole, kust huvilised meie tegevustele pilgu peale visata saavad.
 |  |  |