HIIREKESED HAKKAVAD JÄLJEKÜTTIDEKS
» sulge foto
Matk toimus 24 jaanuaril 2012.a.
Matlal käisid 4-5 aastased Hiirekesed koos õpetaja Anneli Raudvee ja õpetajaabi Inge Kasega.
Eelmisel päeval käis meil külas metsaemand, kes tutvustas meile erinevaid puid ja loomi. Samuti õppisime tundma loomade jälgi. Täna aga hakkame jäljeküttideks ja läheme vaatame milliseid jälgi me leiame. Meie plaan on minna alevi servas asuvasse Kadapiku metsa.
Juba lasteaia uksest välja astudes nägime esimesi jälgi. Loomulikult kuulusid need inimestele. Osad jäljed olid väiksemad, osad suuremad. Öösel sadanud värske lume peal vaatasime millised jäljed meist endist maha jäävad.
Väravast välja minnes oli palju autode jälgi ja nagu meiegi jäljed olid needki erinevate mustritega. Mööda tänavat metsapoole liikudes nägime imelikke pikki ja peenikesi jälgi. Proovisime ära mõistatada kellele need küll võiksid kuuluda. Lõpuks jõudsime järeldusele, et need on tõukekelgu ehk soomekelgu jäljed. Samuti oli tänava ääres palju kasside ja koerte jälgi. Aedades olevates linnumajades käis aga vilgas tegevus, linnukesed olid tulnud sööma. Ka oli näha lumel lindude jäigi.
Lõpuks jõudsimegi metsa äärde. Uurisime millised puud on meile tuttavad. Kõik lapsed tundsid ära kuused ja männid. Siis nägime puud millel olid ka käbid, aga sellised väikesed ja okkaid sellel puul ei olnudki. See oli lepapuu. Mööda metsateed edasi minnes oli meil äkki takistus ees. Üks suur kuusepuu oli risti üle teeraja. Õpetaja uuris lastelt, et kes selle puu küll pikali võis lükata. Osa lapsi arvas, et kobras, osa jälle et tuul. Koos jõudsime järeldusele et koprad elavad vee ääres, kuid siin vett pole, siis järelikult on ikkagi tuul selle puu pikali lükanud. Uurisime puu tugevaid oksi ja käbisid ning lapsed võtsid endile meisterdamiseks käbisid. Siis aga läksime ringiga ümber puu. Niiviisi lumes sumades nägime ilusat jäljerida. Kellele see võiks küll kuuluda? Eks ikka reinuvader rebasele. Väheke maad eemal olid aga jänese jäljed. Kus ta oli alles keerutanud, ei tea kas rebane ajas teda taga. Niiviisi jälgi uurides sattusime täitsa padrikusse. Lapsed arvasid, et nüüd oleme küll ära eksinud. Kuid ümbrust uurides nägime seda sama maha langenud kuuske, millest mõni aeg tagasi ringiga mööda tulime. Keerasime siis otsa ümber ja läksime tuldud teed tagasi. Oli aeg asuda koduteele, sest kõhud olid juba kõigil tühjad ja lasteaias ootamas soe söök.
Kodutee möödus kiiresti. Tee ääres võis ikka ja jälle näha koerte ja kasside jälgi. Samuti olid seal traktori jäljed, sest vahepeal oli lund lükatud.
Järgmisel päeval meisterdasid lapsed jäneseid, kelle jälgi uurides padrikusse satuti.
Matlal käisid 4-5 aastased Hiirekesed koos õpetaja Anneli Raudvee ja õpetajaabi Inge Kasega.
Eelmisel päeval käis meil külas metsaemand, kes tutvustas meile erinevaid puid ja loomi. Samuti õppisime tundma loomade jälgi. Täna aga hakkame jäljeküttideks ja läheme vaatame milliseid jälgi me leiame. Meie plaan on minna alevi servas asuvasse Kadapiku metsa.
Juba lasteaia uksest välja astudes nägime esimesi jälgi. Loomulikult kuulusid need inimestele. Osad jäljed olid väiksemad, osad suuremad. Öösel sadanud värske lume peal vaatasime millised jäljed meist endist maha jäävad.
Väravast välja minnes oli palju autode jälgi ja nagu meiegi jäljed olid needki erinevate mustritega. Mööda tänavat metsapoole liikudes nägime imelikke pikki ja peenikesi jälgi. Proovisime ära mõistatada kellele need küll võiksid kuuluda. Lõpuks jõudsime järeldusele, et need on tõukekelgu ehk soomekelgu jäljed. Samuti oli tänava ääres palju kasside ja koerte jälgi. Aedades olevates linnumajades käis aga vilgas tegevus, linnukesed olid tulnud sööma. Ka oli näha lumel lindude jäigi.
Lõpuks jõudsimegi metsa äärde. Uurisime millised puud on meile tuttavad. Kõik lapsed tundsid ära kuused ja männid. Siis nägime puud millel olid ka käbid, aga sellised väikesed ja okkaid sellel puul ei olnudki. See oli lepapuu. Mööda metsateed edasi minnes oli meil äkki takistus ees. Üks suur kuusepuu oli risti üle teeraja. Õpetaja uuris lastelt, et kes selle puu küll pikali võis lükata. Osa lapsi arvas, et kobras, osa jälle et tuul. Koos jõudsime järeldusele et koprad elavad vee ääres, kuid siin vett pole, siis järelikult on ikkagi tuul selle puu pikali lükanud. Uurisime puu tugevaid oksi ja käbisid ning lapsed võtsid endile meisterdamiseks käbisid. Siis aga läksime ringiga ümber puu. Niiviisi lumes sumades nägime ilusat jäljerida. Kellele see võiks küll kuuluda? Eks ikka reinuvader rebasele. Väheke maad eemal olid aga jänese jäljed. Kus ta oli alles keerutanud, ei tea kas rebane ajas teda taga. Niiviisi jälgi uurides sattusime täitsa padrikusse. Lapsed arvasid, et nüüd oleme küll ära eksinud. Kuid ümbrust uurides nägime seda sama maha langenud kuuske, millest mõni aeg tagasi ringiga mööda tulime. Keerasime siis otsa ümber ja läksime tuldud teed tagasi. Oli aeg asuda koduteele, sest kõhud olid juba kõigil tühjad ja lasteaias ootamas soe söök.
Kodutee möödus kiiresti. Tee ääres võis ikka ja jälle näha koerte ja kasside jälgi. Samuti olid seal traktori jäljed, sest vahepeal oli lund lükatud.
Järgmisel päeval meisterdasid lapsed jäneseid, kelle jälgi uurides padrikusse satuti.
 |  |  |  |
 |  |  |  |