TUISULUMINE METSASEIKLUS!
» sulge foto
Tere! Oleme Põltsamaa Lasteaed Tõruke tasandusrühma lapsed ja õpetajad.Lapsi on meil 12 vanuses 4-7 aastat.
Käisime matkal talvises metsas nagu plaanitud (et kohe kui talv tuleb, siis meie metsa läheme). Tellisime ilmataadilt selleks tuisuse ilma ja tuisune ta tuligi. Tubli taat see ilmataat. Kuid enne, kui matkast pajatama hakkame, sooviks tänada kõiki selle toreda matkamängu eestvedajaid. Osalesime ka eelmisel aastal. Vahva üritus!
Ja nüüd matkast. Lasteaia juurest metsani polnud minekul häda midagi- tuju oli hea, lapsed rõõmsad ja tahtmist täis ning tuul tagant lükkamas. Vahepeal tegime puhkepeatusi ja joonistasime kogu kehaga lumeingleid. Metsaservas kadus aga tee jalgealt ning edasi sumasime läbi paksu lume. Üldse meenutab paksu lume sees kõndimine laste puhul rohkem sumamist, ikka käed kõrval vehkimas nagu tuuleveskil ja väiksemad saavad käpuli märgatavalt kiiremini edasi. Enne metsa sisenemist leidsime metskitseraja. Inimene on loomult uudishimulik, nii ka meie- vaja järgi uurida, kuhu rada läheb ja millega need kitsed tegelenud on? Leidsime mahatallatud kohti ning avastasime kitsede poolt näritud noori oksi. Kuna mööda jälgi oleks võinud jäädagi sumama (neid oli seal palju ja igal pool), siis väsisime sellest ning otsisime endale meelepärase lõkke- ja laagriplatsi. Lõkke süütamisega tulime "talutavalt" toime. Õigemini üks ei tulnud ja teine tuli, niiet keskmist arvutades saimegi "talutav".
Seniks, kui lõke kosus, tegime meie lumes igapäevase päeva alustava hommikuringi. Tervitussalm, nädalapäev, kuu ja aastaaeg.Ilmavaatluseks polnud vaja sedakorda akna juurde minna, piisas nina taevapoole pööramisest. Ja edasi rääkisime jänesest (teisi metsaelanikke olime juba nädalajooksul õppinud). Proovisime isegi jäneste moodi hüpata- ikka tagumised jalad esimestest mööda. Mitte, et meil esimesi jalgu oleks, kuid kujutleda ju võib. Kindel on see, et inimene pole jänes ja jänese moodi hüpata ilma ninali kukkumata pole võimalik. Proovige!
Siinkohal jutt jänesest ja siilist. Elas kord üks jänes, kes muudkui hüppas metsas rõõmsalt ringi. Vastu tuli siil ja küsis, milleks jänes nii rõõmus on. Jänes vastu, ta rõõmustab selle üle, et ta nii hästi hüpata oskab.
Vahepeal oli lõke jõudu kogunud ja tegime katse lume ja jääga. Patta ja tokiga lõkke kohale. Sulasid ikka veeks jah! Ja auru tuli ka. Arutelu tekkis selle üle, mida tuleks sinna külmikusse panna, et jääd saada? Oli ikka pähkel arutamiseks, kuid vastuse saime ikka kätte- vett tuleb panna!
Selline rohke mõtlemine teeb aga kõhu tühjaks. Ragistasime võsas ja lõikasime vorstide küpsetamiseks tokid ning siis vorst otsa ja tokiga tulle. Küpsetasime nii, et ninad kirtsus, silmist vesi väljas ja vorst tahmand. Seda tossu jagus ka kõikjale. Selle kõrvale maitses lõkkel küpsetatud leib ja piparmünditee. Mõni väike põnn oli nii näljane, et püüdis ka vorsti ümber olevat paberit nahka pista. No saime jaole.
Metsa all on ju tore mängida. Muudkui aga saputad puudelt lund sõpradele kraevahele ja siis itsitad pihku. Tegelikult itsitasid ka need, kel lumi kaela sadas.
Tagasitee läks muidugi vaevalisemalt. Väsimus oli kontides ja tuul vastu. Kõige lühemate jalgadega põnnid panime vahepeal isegi kelkudele. Lasteaeda jõudes ja söögilauda istudes oli meie tuba lõkkelõhna ja punapõskseid suuri ja väikseid inimesi täis. Oli väga tore tuisulumine metsaseiklus.
Meeldivat talve jätku soovides Kastanimunakese rühma õpetajad Reet Orumaa ja Kai Saarse
Käisime matkal talvises metsas nagu plaanitud (et kohe kui talv tuleb, siis meie metsa läheme). Tellisime ilmataadilt selleks tuisuse ilma ja tuisune ta tuligi. Tubli taat see ilmataat. Kuid enne, kui matkast pajatama hakkame, sooviks tänada kõiki selle toreda matkamängu eestvedajaid. Osalesime ka eelmisel aastal. Vahva üritus!
Ja nüüd matkast. Lasteaia juurest metsani polnud minekul häda midagi- tuju oli hea, lapsed rõõmsad ja tahtmist täis ning tuul tagant lükkamas. Vahepeal tegime puhkepeatusi ja joonistasime kogu kehaga lumeingleid. Metsaservas kadus aga tee jalgealt ning edasi sumasime läbi paksu lume. Üldse meenutab paksu lume sees kõndimine laste puhul rohkem sumamist, ikka käed kõrval vehkimas nagu tuuleveskil ja väiksemad saavad käpuli märgatavalt kiiremini edasi. Enne metsa sisenemist leidsime metskitseraja. Inimene on loomult uudishimulik, nii ka meie- vaja järgi uurida, kuhu rada läheb ja millega need kitsed tegelenud on? Leidsime mahatallatud kohti ning avastasime kitsede poolt näritud noori oksi. Kuna mööda jälgi oleks võinud jäädagi sumama (neid oli seal palju ja igal pool), siis väsisime sellest ning otsisime endale meelepärase lõkke- ja laagriplatsi. Lõkke süütamisega tulime "talutavalt" toime. Õigemini üks ei tulnud ja teine tuli, niiet keskmist arvutades saimegi "talutav".
Seniks, kui lõke kosus, tegime meie lumes igapäevase päeva alustava hommikuringi. Tervitussalm, nädalapäev, kuu ja aastaaeg.Ilmavaatluseks polnud vaja sedakorda akna juurde minna, piisas nina taevapoole pööramisest. Ja edasi rääkisime jänesest (teisi metsaelanikke olime juba nädalajooksul õppinud). Proovisime isegi jäneste moodi hüpata- ikka tagumised jalad esimestest mööda. Mitte, et meil esimesi jalgu oleks, kuid kujutleda ju võib. Kindel on see, et inimene pole jänes ja jänese moodi hüpata ilma ninali kukkumata pole võimalik. Proovige!
Siinkohal jutt jänesest ja siilist. Elas kord üks jänes, kes muudkui hüppas metsas rõõmsalt ringi. Vastu tuli siil ja küsis, milleks jänes nii rõõmus on. Jänes vastu, ta rõõmustab selle üle, et ta nii hästi hüpata oskab.
Vahepeal oli lõke jõudu kogunud ja tegime katse lume ja jääga. Patta ja tokiga lõkke kohale. Sulasid ikka veeks jah! Ja auru tuli ka. Arutelu tekkis selle üle, mida tuleks sinna külmikusse panna, et jääd saada? Oli ikka pähkel arutamiseks, kuid vastuse saime ikka kätte- vett tuleb panna!
Selline rohke mõtlemine teeb aga kõhu tühjaks. Ragistasime võsas ja lõikasime vorstide küpsetamiseks tokid ning siis vorst otsa ja tokiga tulle. Küpsetasime nii, et ninad kirtsus, silmist vesi väljas ja vorst tahmand. Seda tossu jagus ka kõikjale. Selle kõrvale maitses lõkkel küpsetatud leib ja piparmünditee. Mõni väike põnn oli nii näljane, et püüdis ka vorsti ümber olevat paberit nahka pista. No saime jaole.
Metsa all on ju tore mängida. Muudkui aga saputad puudelt lund sõpradele kraevahele ja siis itsitad pihku. Tegelikult itsitasid ka need, kel lumi kaela sadas.
Tagasitee läks muidugi vaevalisemalt. Väsimus oli kontides ja tuul vastu. Kõige lühemate jalgadega põnnid panime vahepeal isegi kelkudele. Lasteaeda jõudes ja söögilauda istudes oli meie tuba lõkkelõhna ja punapõskseid suuri ja väikseid inimesi täis. Oli väga tore tuisulumine metsaseiklus.
Meeldivat talve jätku soovides Kastanimunakese rühma õpetajad Reet Orumaa ja Kai Saarse
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |