HIIREKESED KEVADET OTSIMAS
Avaleht | Tutvustus | Juhend | Auhinnad | Osalejad | Sisestatud Matkad | ARHIIV
» sulge foto
Matk toimus 29.märtsil ja matkal käisid 3-4 aastased Hiirekesed.
Matka viisid läbi õpetajad: Anneli Raudvee (Hiireke) ja Urve Kukk

Talv on olnud väga pikk ja külm ning Hiirekesed on kevadet oodanud pikisilmi. 21. märtsil kui algas kalendrikevad kleepisid kaks talvetuiskudele ja tormidele vastu pidanud Hiirekest liblikat, lootuses et kevad saabub kiiremini. Ometi kui oli aeg käes matkale minna, jälle tuiskas. Lõpuks ometi kolmandal katsel õnnestus meil ka katk teoks teha ja näha esimesi kevade märke.

Ühel päikesepaistelisel päeval saabus Kadrina lasteaia Sipsik Hiirekeste rühma Hiireke Anneli, kes tahtis teada mis see kevad on ja kus ta asub. Lapsed ütlesid talle, et kevad on õues. Nii otsustatigi koos kevadet otsima minna. Juba väravast välja minnes kuulsime tihase laulu. Meie sihiks oli välja jõuda Loobu jõe äärde.
Tee ääres olid suured lumevallid, aga midagi imelikku oli nendega lahti, nad olid madalamaks vajunud ja keegi oli nad pitsiliseks „söönud“. Hiirekesed olid veendunud, et see on kõik päikese töö.
Siis märkasid Hiirekesed mäest alla voolavaid pisikesi veeniresid. Mäe all lompidel olid aga jääkaaned peal. Tore oli jää peal trampida ja vaadata kumb on tugevam, jää või Hiirekeste jalad.

Äkki märkas hiireke Anneli ühe maja väravas kassi, kes tuli lapsi uudistama ja tal hakkas hirm, et kas kass teda ära ei taha süüa. Kuid kiisu keeras laisalt ümber ja läks kodu poole tagasi, ju tal oli kõht täis.
Alevist jõe poole keerates märkasid lapsed hange peal koerakakat, mille päike oli välja sulatanud. Inger teadis, et seda ei tohi puutuda, sest seal on pahad pisikud sees. Natuke maad eemal olid aga jäljed. Kellele need võiksid küll kuuluda? Ühiselt leiti, et need on kassi omad. Edasi minnes märkasime ka koera jälgi. Kassi jäljed olid väikesed, koera jäljed suured.
Äkki märkas Inger põõsa küljes pajutibusid, see oli selge märk kevade saabumisest. Lapsed katsusid sõrmega pajutibusid ja ütlesid, et need on väga pehmed ja armsad.

Siis kohtasime kalameest kes tuli jõejääpealt kalu püüdmast. Ta oli lahkesti nõus lastele näitama oma varustust ja saaki.

Hiirekesed loendasi kalu ja uurisid nende värvi. Lastele meeldisid kalade oranžid uimed ja sabad. Kalamehelt saime teada, et need on ahvenad, kuid ta hoiatas et kevadel on jää peale minek väga ohtlik. Kahamehe juttu kinnitas see, et silla alt oli jää kadunud ja vesi voolas mööda kalatreppi allapoole. Eemal vaba vee peal ujusid pardid. Teisel pool silda lume peal olid näha ka partide jälgi.
Seal märkasime suurt kivi, mille ümbert oli lumi ära sulanud ja seda keset hange. Lume ja kivi vahele oli tekkinud renn, kuhu lapsed mahtusid ringmängu mängima.


Mängisime ja mürasime, ronisime kivi otsa ja oligi aeg lasteaeda tagasi minna.

Tagasiteel lasteaeda märkasime, et päike oli lompidelt jää ära sulatanud ja veenirekesed olid paisunud ojadeks. Linnud aga sädistasid veel rõõmsamalt.
Lapsed said matkast palju uusi teadmisi ja muljeid, punased põsed ning tühjad kõhud. Pärast lõunasööki kostis hiireurust ainult tasast nohinat.


Järgmisel päeval meisterdasid Hiirekesed matkal nähtud „Pajutibusid“.
Teele, kevadet otsima.Veeniresid uurimasdPajutibudKalamehe tarkus
Mina kivikuningasNiredest on saanud ojadpajukiisudLoobu jõgi
Avaleht | Tutvustus | Juhend | Auhinnad | Osalejad | Sisestatud Matkad | ARHIIV