Oravate õuesõpe.
» sulge foto
ORAVATE ÕUESÕPE
Olime juba mõnda aega ilmataati jälginud ja meile sobivat ilma oodanud. Lõpuks ta tuligi – päikesepaiste, paar külmakraadi, tuulevaikne ja kevadehõnguline.
Meid on klassis ainult 4 õpilast ning meil on võimalik koos õpetajaga sõita tundi tegema igale poole. Oleme käinud sügisel metsas seeni õppimas ja soos taimi vaatlemas. Seekord otsustasime minna RMK Piusa matkarajale.
Kaasa võtsime luubid, jälgede tundmaõppimiseks jäljeraamatud, kirjutamisalused ja pliiatsi. Iga infotahvli juures oli mingi tegevus või mäng.
Alustasime teekonda avatud karjaääri servalt, Mõrsjamäelt. Õpetaja jutustas meile, kuidas Mõrsjamägi oma nime sai ja miks seal all nii suur auk on. Lugesime infotahvlilt, et siin elavad harivesilik ja tähnikvesilik. Saime teada, et seisame praegugi koobaste peal ja nii siit august kui ka koobastest veeti Järvakanti valget liiva, millest tehti aknaklaasi ja pudeleid. Osad meist on käinud siin suveti ka ujumas.
Teine infotahvel. Teksti luges ette Jaan Rudolf, sest tema oskab väga hästi lugeda. Siin saime endale ette värvilised prillid. Henry sai ette mustad prillid. Tema vaatles ja jättis meelde kõik, mis oli näha maa peal. Alice sai kollased prillid ning tema vaatles kõike maapinnast kuni enda kõrguseni. Roko Julius sai pruunid prillid ja vaatles loodust oma pea kõrguselt kuni puude latvadeni. Jaan Rudolfil olid aga helesinised ja tema jälgis kõike, mis oli puude latvadest kõrgemal. Lõpuks said kõik ette kanda, mida nägid. Tundus, et läbi prillide oli hoopiski rohkem näha.
Kolmas infotahvel. Igaüks luges ühe lause ja kui keegi sõnaga hakkama ei saanud, siis teised aitasid. Kõigepealt vaatlesime kõiki puid, mis meie vaateväljas olid. Kõige rohkem oli mände, kaugemal kaski ja kadakaid ka. Nägime, et ümber puu juurte on mõnekümne sentimeetri jagu lund ära sulanud. . Arutlesime, miks see nii on ja jõudsime järeldusele, et puutüvi on tume ja tume soojeneb kiiremini. Uurisime luubi abil puutüvesid , võrdlesime kaske, kuuske ja mändi. Siin mängisime puu tundmise mängu. Olime paarides. Õpetaja sidus ühel paarilisel silmad kinni ja nägija talutas pimeda puu juurde. Pime katsus ja nuusutas puud ning nägija talutas ta siis alguskohta tagasi. Nüüd tehti pime nägijaks ja ta pidi avatud silmadega sama puu üles leidma. Esimest korda leiti puu kergelt kätte, sest lumele jäänud jälgi mööda oli lihtne liikuda. Teised talutajad olid juba kavalamad ja keerutasid pimedat enne tublisti ringi. Nii ei saanud jäljed kuidagi otsimisel abiks olla.
Kolmas infotahvel. Siin luges õpetaja teksti ette ja meie küsisime, kui millestki aru ei saanud.
Selle infotahvli juurest algas aga jäljerida. Võtsime ette oma jäljeraamatu, kätte luubid ja hakkasime jälgede uurijateks. Kõigepealt vaatasime kas siit on liikunud sõrgadega loom või mitte. Siis tuletasime meelde, kellel on sõrad, kellel kabjad. Raamatu abiga leidsime, et jälgede omanik saab olla vaid rebane. Mõõtsime joonlauaga jälgede pikkuse, laiuse. Siis võtsime nöörijupi ja asusime mõõtma jälgede vahesid. Selgus, et need ei olnud ühesuurused. Ja nüüd hakkasime kõik rebasteks. Liikusime umbes pool kilomeetrit täpselt jälgi mööda. Küll oli see omanik alles keerutanud. Ikka mäest üles ja jälle alla. Mõne koha peal oli vahe päris pikk. Ilmselt oli vist hüppeid teinud.
Kuna jälgede ajamine meid ära väsitas, tegime puhkepausi ja kuulatasime vaikust. Siis aga kuulsime ühte põrinat. See oli kindlasti rähn. Kusagil kraaksus vares. Hingasime sügavalt sisse ja tundsime kõik kevade lõhna!
Liikusime edasi. Varsti ristus meie tee jänku jälgede teega. Siin ei olnud meil jäljeraamatut vaja, sest neid jälgi tundsid kõik.
Järgmine peatuskoht oli meil väga värvilise liivaseina juures. Võtsime jällegi luubid välja, et veidi suuremalt näha. Küll oli palju värve. Igaüks luges, mitu erinevat värvi sai. Õpetaja rääkis, et niisugusest värvilisest liivast on võimalik värvi keeta. Ja selle värviga saab siis värvida nii paberit kui ka koguni maja. Ega me sellest hästi aru ei saanud, kuidas seda tehakse. Aga õpetaja lubas, et kui neljandasse klassi jõuame, võime seda koos teha. Praegu olevat me lihtsalt veel veidi väikesed. See aga jäi meile küll meelde, et kui liiv väga väga palju aastaid seisab, muutub ta liivakiviks. Ja see ilus värviline liivasein ongi tegelikult liivakivi. Selle koha peal olevat umbes nelisada miljonit aastat tagasi olnud soe madalmeri.
Saime jällegi targemaks.
Edasist tegevust olime aga juba pikisilmi oodanud. Meil olid kaasas ka kelgud ning igaüks sai kolm korda mäest alla sõita. See oli nii äge, et vahepeal jäi lausa hing kinni.
Edasi liikusime külastuskeskuse juurde. Siin tuletasime meelde, mida me täna uut teada saime ning panime selle ka töölehtedele kirja. Nüüd oli jäänud täita veel vaid üks ülesanne. Igaüks pidi otsima lähiümbrusest 10 osakest loodusest, viie võrra vähem kivikesi ja need maja juurde tooma. Pidime ühiselt kokkuleppele jõudma, kelle me täna nähtud jälgede omanikkudest lumele meisterdame. Üllatavalt läks otsustamine seekord väga kergelt. Meid on küll klassis väga vähe, kui tavaliselt on meil üksmeelele jõudmine olnud kõige keerulisem ülesanne. Tegime veel koos jänkuga pilte ja oligi aeg tagasi kooli minna.
Arvasime, et meil oli üks väga tore koolipäev. Saime lugeda, jutustada, arutleda, arvutada, kirjutada, mõõta, võrrelda, sporti teha, otsustada.
Jaan-Rudolfi, Roko-Juliuse, Alice ja Henry jutu pani kirja õpetaja Kadri
Olime juba mõnda aega ilmataati jälginud ja meile sobivat ilma oodanud. Lõpuks ta tuligi – päikesepaiste, paar külmakraadi, tuulevaikne ja kevadehõnguline.
Meid on klassis ainult 4 õpilast ning meil on võimalik koos õpetajaga sõita tundi tegema igale poole. Oleme käinud sügisel metsas seeni õppimas ja soos taimi vaatlemas. Seekord otsustasime minna RMK Piusa matkarajale.
Kaasa võtsime luubid, jälgede tundmaõppimiseks jäljeraamatud, kirjutamisalused ja pliiatsi. Iga infotahvli juures oli mingi tegevus või mäng.
Alustasime teekonda avatud karjaääri servalt, Mõrsjamäelt. Õpetaja jutustas meile, kuidas Mõrsjamägi oma nime sai ja miks seal all nii suur auk on. Lugesime infotahvlilt, et siin elavad harivesilik ja tähnikvesilik. Saime teada, et seisame praegugi koobaste peal ja nii siit august kui ka koobastest veeti Järvakanti valget liiva, millest tehti aknaklaasi ja pudeleid. Osad meist on käinud siin suveti ka ujumas.
Teine infotahvel. Teksti luges ette Jaan Rudolf, sest tema oskab väga hästi lugeda. Siin saime endale ette värvilised prillid. Henry sai ette mustad prillid. Tema vaatles ja jättis meelde kõik, mis oli näha maa peal. Alice sai kollased prillid ning tema vaatles kõike maapinnast kuni enda kõrguseni. Roko Julius sai pruunid prillid ja vaatles loodust oma pea kõrguselt kuni puude latvadeni. Jaan Rudolfil olid aga helesinised ja tema jälgis kõike, mis oli puude latvadest kõrgemal. Lõpuks said kõik ette kanda, mida nägid. Tundus, et läbi prillide oli hoopiski rohkem näha.
Kolmas infotahvel. Igaüks luges ühe lause ja kui keegi sõnaga hakkama ei saanud, siis teised aitasid. Kõigepealt vaatlesime kõiki puid, mis meie vaateväljas olid. Kõige rohkem oli mände, kaugemal kaski ja kadakaid ka. Nägime, et ümber puu juurte on mõnekümne sentimeetri jagu lund ära sulanud. . Arutlesime, miks see nii on ja jõudsime järeldusele, et puutüvi on tume ja tume soojeneb kiiremini. Uurisime luubi abil puutüvesid , võrdlesime kaske, kuuske ja mändi. Siin mängisime puu tundmise mängu. Olime paarides. Õpetaja sidus ühel paarilisel silmad kinni ja nägija talutas pimeda puu juurde. Pime katsus ja nuusutas puud ning nägija talutas ta siis alguskohta tagasi. Nüüd tehti pime nägijaks ja ta pidi avatud silmadega sama puu üles leidma. Esimest korda leiti puu kergelt kätte, sest lumele jäänud jälgi mööda oli lihtne liikuda. Teised talutajad olid juba kavalamad ja keerutasid pimedat enne tublisti ringi. Nii ei saanud jäljed kuidagi otsimisel abiks olla.
Kolmas infotahvel. Siin luges õpetaja teksti ette ja meie küsisime, kui millestki aru ei saanud.
Selle infotahvli juurest algas aga jäljerida. Võtsime ette oma jäljeraamatu, kätte luubid ja hakkasime jälgede uurijateks. Kõigepealt vaatasime kas siit on liikunud sõrgadega loom või mitte. Siis tuletasime meelde, kellel on sõrad, kellel kabjad. Raamatu abiga leidsime, et jälgede omanik saab olla vaid rebane. Mõõtsime joonlauaga jälgede pikkuse, laiuse. Siis võtsime nöörijupi ja asusime mõõtma jälgede vahesid. Selgus, et need ei olnud ühesuurused. Ja nüüd hakkasime kõik rebasteks. Liikusime umbes pool kilomeetrit täpselt jälgi mööda. Küll oli see omanik alles keerutanud. Ikka mäest üles ja jälle alla. Mõne koha peal oli vahe päris pikk. Ilmselt oli vist hüppeid teinud.
Kuna jälgede ajamine meid ära väsitas, tegime puhkepausi ja kuulatasime vaikust. Siis aga kuulsime ühte põrinat. See oli kindlasti rähn. Kusagil kraaksus vares. Hingasime sügavalt sisse ja tundsime kõik kevade lõhna!
Liikusime edasi. Varsti ristus meie tee jänku jälgede teega. Siin ei olnud meil jäljeraamatut vaja, sest neid jälgi tundsid kõik.
Järgmine peatuskoht oli meil väga värvilise liivaseina juures. Võtsime jällegi luubid välja, et veidi suuremalt näha. Küll oli palju värve. Igaüks luges, mitu erinevat värvi sai. Õpetaja rääkis, et niisugusest värvilisest liivast on võimalik värvi keeta. Ja selle värviga saab siis värvida nii paberit kui ka koguni maja. Ega me sellest hästi aru ei saanud, kuidas seda tehakse. Aga õpetaja lubas, et kui neljandasse klassi jõuame, võime seda koos teha. Praegu olevat me lihtsalt veel veidi väikesed. See aga jäi meile küll meelde, et kui liiv väga väga palju aastaid seisab, muutub ta liivakiviks. Ja see ilus värviline liivasein ongi tegelikult liivakivi. Selle koha peal olevat umbes nelisada miljonit aastat tagasi olnud soe madalmeri.
Saime jällegi targemaks.
Edasist tegevust olime aga juba pikisilmi oodanud. Meil olid kaasas ka kelgud ning igaüks sai kolm korda mäest alla sõita. See oli nii äge, et vahepeal jäi lausa hing kinni.
Edasi liikusime külastuskeskuse juurde. Siin tuletasime meelde, mida me täna uut teada saime ning panime selle ka töölehtedele kirja. Nüüd oli jäänud täita veel vaid üks ülesanne. Igaüks pidi otsima lähiümbrusest 10 osakest loodusest, viie võrra vähem kivikesi ja need maja juurde tooma. Pidime ühiselt kokkuleppele jõudma, kelle me täna nähtud jälgede omanikkudest lumele meisterdame. Üllatavalt läks otsustamine seekord väga kergelt. Meid on küll klassis väga vähe, kui tavaliselt on meil üksmeelele jõudmine olnud kõige keerulisem ülesanne. Tegime veel koos jänkuga pilte ja oligi aeg tagasi kooli minna.
Arvasime, et meil oli üks väga tore koolipäev. Saime lugeda, jutustada, arutleda, arvutada, kirjutada, mõõta, võrrelda, sporti teha, otsustada.
Jaan-Rudolfi, Roko-Juliuse, Alice ja Henry jutu pani kirja õpetaja Kadri
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |