Pühapäev Selli-Sillaotsal
» sulge foto
Ühel mitte nii talvisel detsembrikuu pühapäeval tegid Tartu Loodusmaja matkaringi õpilased retke Alam-Pedja looduskaitsealale. Rännakuks valiti Selli–Sillaotsa matkarada, mis oli täpselt paraja pikkusega nautimaks tavatult rohelist talvist raba.
Matk algas Sillaotsal, kus uudistati natuke niisama ringi ning uuriti infotahvlit raja kohta. Enne teele asumist lepiti kokku ka käitumisreeglites, et teistele matkajatele ja ka loodusele mitte halvas mõttes meelde jääda. Seejärel võis retk alata. Ja algas märgade jalgadega, sest poisid otsustasid esmalt järele uurida, kui märg metsa all õigupoolest on. Õnneks ei takistanud see vahejuhtum uudishimulikke matkaselle kohe alla andma.
Matkarajal tehti peatusi infotahvlite juures, et ümbruse kohta pisut targemaks saada. Tihti peatuti ka lihtsalt taeva, mõne taime või vaate uurimiseks-imetlemiseks ning pildistamiseks. Tüdrukutele pakkus see märksa enam huvi ning seetõttu olid poisid peagi tempokama sammuga kaugele ette jõudnud. Aeg-ajalt tekkis õpilastel küsimusi, millele õpetaja ka kohe vastuse andis. Nii said õpilased rohkem teada näiteks rabade tekkimise ja rabataimede kohta, samuti seda, et rabas kasvavad kidurad puud võivad olla väga vanad.
Õpilasi ja ka õpetajat pani imestama, et detsembrikuus võib raba välja näha nagu kevadel või suvel. Igihaljad männid ja niiskusest erk sammal jätsid mulje nagu polekski käes aeg, mil loodus puhkab. Kui siia lisada taevas, mis kohati täiesti selge oli, siis polnud raske ette kujutada varakevadist pärastlõunat.
Vaatetorni juures jõudsid lõpuks rohkem ümbrust uurinud tüdrukud poistele järele. Siin said tüdrukud ka vahva nalja osaliseks: poisid olid laudteele ladunud okstest ja laastudest kirja „Me läksime edasiâ€, kuigi nad samal ajal hoopis tornis varjusid. Sellest hoolimata ronisid tüdrukud üles torni ning rühm oligi taas koos. Tehti puhkepaus, turgutuseks jagas õpetaja kommi ning õpilased rääkisid oma muljetest. Õpetaja seletas, kuidas käituda metsas eksimise korral. Õpilased pakkusid ka omapoolseid tegutsemisviise välja ning üheskoos arutati, mis ühe või teise variandi eelised-puudused on. Pärast puhkepausi ja lühikest välitundi jätkati teekonda.
See viis läbi metsa ja puudeallee, kus loojuv päike salapärast valgusmängu korraldas. Peatuspunktis, kus loeti infopakult rähni kohta, kostus peagi koputusi. Veidi ringi vaadates selgus, et nagu tellitult askeldas seal rähn. Tundub, et see oligi matka kõige suurem elamus – kuulda ja näha rähni just seal, kus viidatud on.
Matk lõppes Sellil, kus varjualuse all kosutasid rändurid end sooja tee ja saiakestega. Õhetavate nägudega ja rõõmsameelsed matkasellid ei jätnud kahtlust, et pühapäev rabas ja metsas rännates oli läinud korda.
Matkast võtsid osa õpilased Silver Lindlaan, Jürgen Hiiop, Henri Uiboaed, Kristjan Pahtma, Karl Kruse, Heleen Luuka ja Kristiina Kusnetsova ning õpetaja Eva-Liisa Orula.
Matk toimus 9. detsembril 2007.
Matk algas Sillaotsal, kus uudistati natuke niisama ringi ning uuriti infotahvlit raja kohta. Enne teele asumist lepiti kokku ka käitumisreeglites, et teistele matkajatele ja ka loodusele mitte halvas mõttes meelde jääda. Seejärel võis retk alata. Ja algas märgade jalgadega, sest poisid otsustasid esmalt järele uurida, kui märg metsa all õigupoolest on. Õnneks ei takistanud see vahejuhtum uudishimulikke matkaselle kohe alla andma.
Matkarajal tehti peatusi infotahvlite juures, et ümbruse kohta pisut targemaks saada. Tihti peatuti ka lihtsalt taeva, mõne taime või vaate uurimiseks-imetlemiseks ning pildistamiseks. Tüdrukutele pakkus see märksa enam huvi ning seetõttu olid poisid peagi tempokama sammuga kaugele ette jõudnud. Aeg-ajalt tekkis õpilastel küsimusi, millele õpetaja ka kohe vastuse andis. Nii said õpilased rohkem teada näiteks rabade tekkimise ja rabataimede kohta, samuti seda, et rabas kasvavad kidurad puud võivad olla väga vanad.
Õpilasi ja ka õpetajat pani imestama, et detsembrikuus võib raba välja näha nagu kevadel või suvel. Igihaljad männid ja niiskusest erk sammal jätsid mulje nagu polekski käes aeg, mil loodus puhkab. Kui siia lisada taevas, mis kohati täiesti selge oli, siis polnud raske ette kujutada varakevadist pärastlõunat.
Vaatetorni juures jõudsid lõpuks rohkem ümbrust uurinud tüdrukud poistele järele. Siin said tüdrukud ka vahva nalja osaliseks: poisid olid laudteele ladunud okstest ja laastudest kirja „Me läksime edasiâ€, kuigi nad samal ajal hoopis tornis varjusid. Sellest hoolimata ronisid tüdrukud üles torni ning rühm oligi taas koos. Tehti puhkepaus, turgutuseks jagas õpetaja kommi ning õpilased rääkisid oma muljetest. Õpetaja seletas, kuidas käituda metsas eksimise korral. Õpilased pakkusid ka omapoolseid tegutsemisviise välja ning üheskoos arutati, mis ühe või teise variandi eelised-puudused on. Pärast puhkepausi ja lühikest välitundi jätkati teekonda.
See viis läbi metsa ja puudeallee, kus loojuv päike salapärast valgusmängu korraldas. Peatuspunktis, kus loeti infopakult rähni kohta, kostus peagi koputusi. Veidi ringi vaadates selgus, et nagu tellitult askeldas seal rähn. Tundub, et see oligi matka kõige suurem elamus – kuulda ja näha rähni just seal, kus viidatud on.
Matk lõppes Sellil, kus varjualuse all kosutasid rändurid end sooja tee ja saiakestega. Õhetavate nägudega ja rõõmsameelsed matkasellid ei jätnud kahtlust, et pühapäev rabas ja metsas rännates oli läinud korda.
Matkast võtsid osa õpilased Silver Lindlaan, Jürgen Hiiop, Henri Uiboaed, Kristjan Pahtma, Karl Kruse, Heleen Luuka ja Kristiina Kusnetsova ning õpetaja Eva-Liisa Orula.
Matk toimus 9. detsembril 2007.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |