jõulud rabasaarel (öömatk)

» sulge foto

5. a klassi matkasellid otsustasid, et klassi jõulupidu toimub seekord Luhasoos rabasaarel. Teatasime oma soovist ka lastevanematele ja isa Kalev saatis peagi kõikidele matkasellidele väga salapärase kirja. Seda enam tekkis asja vastu huvi, et tagasituleku kellaajaks oli 00.00 Seega ühel kenal reedel, kui õppetunnid said läbi, algas tore lõõgastav matk. Kuna jõuluaeg on andmiseks, siis oli iga lapse seljakotis oma võileiva kõrval ka kingitus loomadele. Muidugi me "teame", et Luhasoos on karusid, kuid õnneks oli talv (seekord küll lumevaene), siis meepurki kaasa ei tassitud. Kaasa võtsime porgandeid, peete, kaalikaid, päevalilleseemneid, õunu ja muud söögipoolist loomadele, kelle valdustesse me läksime. Isa Kalev oli aga Tartu turult toonud suisa suuri pekikäntsakaid. Meie poolt ehitud SÖÖGI-JÕULUPUUD said ilusad ja rikkalikud.
Mida me rabas nägime? Raba laudtee oli alguses lumine, kuid kui klassitäis lapsi selle läbi marssisid, polnud jääd ega lund kusagil. Osaliselt oli laudtee suurvee all, kuid kuna kogu matkaseltskond oli ilmastikuoludega tuttavad, siis veealune laudtee meid ei häirinud. Minnes rabasaarele, lugesime infotahvlitelt huvitavaid jutte, püüdsime leida taimed, millest oli kirjeldused: hanevits, küüvits, mänd, vaevakask jms. Kahju ainult, et huulheina talvel ei kohanud, oleksime tahtnud teda putukatega kostitada, kuid jah, ega meil ka putukaid ju polnud. Veel õppisime ära erinevused, mis on madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Ja ka seda, kuidas neil sootüüpidel vahet teha. Õpetaja rääkis, et 6. klassis hakkame raba õppima, et siis on hea info juba olemas. Nüüd oskame ka vahet teha hälvel ja laukal. Kindlalt tunneme ära turbasambla, teame sedagi, et kui ninast verd jooksma hakkab, saab turbasammalt kasutada vati asemel. Täiesti uskumatu tundus see, et isa Kalev võttis laukast vee ja tegi sellest teed. Õpetaja rääkis veel, et rabavesi kõlbavat juua. Muide ja kõlbaski!
Kui me matkamajja jõudsime, siis koristasime, tegime puid (seal olid vanad laudtee lauad ja saag) ning hakkasime mängima. Aeg möödus lennates. Ka ilm muutus. Kartsime, et öösel hakkab külmetama ja me ei saa mööda laudteed tagasi, kuid väljas tõusis torm ja ei mingit öökülma. Tuul keerutas ümber matkaonni ja meie ettekujutusest käis läbi tuhat hunti, kes kõik ümber matkamaja on. Peale mõne üksiku linnukese, ei kohanud me ühtki looma. Kui matkatarkused korratud, ruum korras ja kõik ok oli, siis suundusime taas laudteele. Kogu seltskond oli varustatud lampidega. Imelik oli see, et esmalt rabast välja minnes me eksisime ära. Meie klassi ilmeksimatud teismelised noormehed, kes ei eksi iialgi, viisid seltskonna sõna otseses mõttes RAPPA! No õnneks saime me oma eksimusest ruttu aru ja läksime tagasi matkamajja. Taaskohtumine rabaonniga oli lõbus.
Nüüd siis valisime uue tee ja seekord läks kõik õigesti. Õige ei olnud aga see, et enne õpitud - nähtud taimed, olid nüüd teistsugused. Hanevitsa, pohla ja jõhvika nahkjad lehed heliksid pimeduses lampide valguses. Rabalaugas, mis enne sõbralik tundus, sest saime sealt juua, oli nüüd nii hirmuäratav. Kõik oli justkui tuttav, kuid kas tulenes see kellaajast 00.00, oli ikkagi mingi müstiline asi meie öömatkaga seotud. Kõige müstilisem oli aga see, et isa Kalevi autos ootas meid rabaservas kuum kakao ja moosipallid. See oli preemia kõikidele matkasellidele, kes suutsid raja läbida. Kilomeetrimõõtjat meil peal polnud, kuid kilomeetreid sai läbitud kõvasti. Olime õnnelikud, et meie koolielu rikastati taas uue matkaga.