Matk Aimla metskonda
» sulge foto
Lustivere Põhikooli 5.-6. liitkalss käis veebruaris matkamas Aimla metskonna metsades. Giidiks oli Mihkel. Maala. Ilm oli külm. Meid lasti bussist välja maanteel, sealt siirdusime rajale, mis viis metsa. Ühel pool oli lage väli, teisel pool mets. Küll oli külm, sest puhus kõva tuul ja külmakraade oli alla -10. Kohe alguses pidas Mihkel meid kinni ja näitas jälgi. Kes läks? Enamus meist teadis, et jänes. Nüüd oli vaja aga määrata, kust tulek, kuhu minek. Siin oli vaidlust. Liikusime edasi, oli külm ja oleks tahtnud lausa lipata aga ei saanud, Mihkel leidis igal sammul midagi põnevat. Nüüd uurisime. Neid oli keegi närimas käinud. No kes?? Küll pakkusime, lõpuks tuli välja, et nii kits kui jänku aga kes kus maiustas? Kui on oks järsku ära lõigatud, siis on tegelane jänes, sest tal on teravad lõikamishambad. Kui aga on selline nösitud ots, siis kits, sest tal puuduvad üleval teravad lõikehambad ja ta ei saa nii järsku lõigata.
Tagapool on näha langetatud pajud. Seda on teinud inimene, et aidata loomadel paremini toitu kätte saada. Saime natuke kõnnitud, uus paus, keegi oli lumele pissinud. Jäljed näitasid, et rebane.Pissulaik oli rebase postkast. Lõhna järgi andis ta teistele rebastele teada, et mina olin siin ja otsin pruuti. Nuusutasime kordamööda, et kas ikka on tõsi. Oli küll, väga tugev lõhn oli, isegi nohused ninad said sellest aru Ometi jõudsime metsa. Vaatasime loomade sööklat, see oli päris luks! Metsamehed olid ehitanud sellise söögimaja, kust terad laskusid alla künasse. Küll seal oli jälgi. Söömas käis põder, kits, jänes, metssiga, linnud. Nüüd algas turnimine kitsal metsarajal. Kõrvale astuda ei tohtinud, siis oli lumi nabani. Rada oli sisse käidud räätsadega. Mõne koha peal oli soine ja allikavesi oli raja pehmeks teinud, kohati olid ka sügavad augud, sest keegi raskekaallane oli sisse vajunud. Juba paistis kõrge post, mille otsas oli lakukivi. Seda ulatas lakkuma põder. Väiksemad loomad lakkusid posti,sest kivi küljest oli soolast alla vajunud.Sead oli aga posti karedaks hõõrunud, niimoodi jääb sool sinna paremini kinni. Loomadel on vaja mineraale. Samas oli Mihklil kasetokk, mille ots oli lõigatud kitsesõra sarnaseks. Proovisime siis kitśed olla ja maapinnani kraapida, sest seal lume all on toit ja magama peavad nad ka maapinnal. Küll oli raske, lõpuks sai Taavi vanaisa ikkagi paar pohlavart kätte. Mihklil oli kaasas ka päris kitse jalg, uurisime ja saime teada, milline on tema jälg astudes libeda peal ja pehmes lumes.
Liikusime edasi. Ees olid puud paindunud. Romet leidis, et need on rebasereinu pulmaväravad, sest Mihkli jutu järgi tal käes pruudi otsimine. Pruudiks olla Rita. Tegelikult aga andis ta meile mõistatada, kuidas puud selliseks said. Paks lumi oli süüdi. Nüüd mängis Mihkel põdraema, kes kaelaga vajutas oksa alla, et vasikas närida saaks.
Edasi jäi teele suur vana kuusk, millel oli koor viga saanud ja nüüd jälle mõistatus, kuidas ta ennast ravib, kui arsti pole. Seda me küll välja ei nuputanud, kuigi mitu oivikut pundis. Tuli välja, et kuusk annab vaiku ja vaik ravib haava ära. Kui aga väga suur häda küljes, siis sureb puu ära nagu inimenegi. Mihkel pani vaiku suhu ja natukese aja pärast kasepungad otsa, nii olla juba vanarahvas ennast ravinud, meie ka. Hambavahed olid kõik vaiku ja pungi täis, maitse oli nagu oli aga me ei tihanud välja näidata, et see maitse oli nagu oli. Hiljem gripilainega olime päris terved, ju aitas. Natuke marssimist ja jõudsime uude sööklasse, mis nii luks ei olnud aga oi, kui palju sööjaid olnud. Oli suur vana haab maha langenud ja haavakoort olid paljud närinud. Samas olid ka lindude pesakastid. Saime natuke teadmisi ka lindude pereelust
Õige pea hakkas päris soe.Tegelikult soojendas meid vaese mehe kasukas. Vanasti oli öeldud, et mets on vaese mehe kasukas. Kuuskede alumised oksad moodustasid midagi urutaolist. Sinna alla poevad loomad, kes mahuvad, peitu. Kuuskede ümbruses on lumi õhem, sinna jõuavad ka põdrad ja kitsed omale magamisaseme kraapida, tihe kuusik ei lase seda ka täis tuisata. Siin tuisuvarjus saime veel teada, et jänes sööb oma pabulad ära. Selle üle imestas isegi õpetaja, kes sellest midagi kuulnud ei olnud. Jänese seedimine pidi olemas selline, et esimese korraga ei seedu kõik ära ja niimoodi siis läheb pabul uuele ringile, isegi 3. ring võib olla. Mihkel näitas meile n.ö. lõpptoodangut, pabulad olid nagu võikesed põhupallikesed, kust enam mingeid toitaineid võtta pole. Seal olid veel ühed tundmatud jäljed. Ainult üks meist teadis, see oli Taavi, kes vanaisaga matkamas käib ja Taavi teadis, et siin on nugis uurimas käinud.
Olime üpris väsinud kui paari tunni pärast jõudsime lõkkeplatsile. Seal ootas ees lõke ja vaarikavarretee.meega. Meil olid kaasas saiakesed, leib ja vorst, mille lasime lõkkel kuumaks. No nii maitsvat toitu polnud küll ammu saanud ei ema ega koka Lii käest. Matk lõppes loodusmajas töölehtede täitmisega. Mihklile lubasime kevadel tagasi tulla. Nüüd on vaja väike matk oma kodukandis teha ja vaadata, kas mets on tuttavam kui varem.
Tagapool on näha langetatud pajud. Seda on teinud inimene, et aidata loomadel paremini toitu kätte saada. Saime natuke kõnnitud, uus paus, keegi oli lumele pissinud. Jäljed näitasid, et rebane.Pissulaik oli rebase postkast. Lõhna järgi andis ta teistele rebastele teada, et mina olin siin ja otsin pruuti. Nuusutasime kordamööda, et kas ikka on tõsi. Oli küll, väga tugev lõhn oli, isegi nohused ninad said sellest aru Ometi jõudsime metsa. Vaatasime loomade sööklat, see oli päris luks! Metsamehed olid ehitanud sellise söögimaja, kust terad laskusid alla künasse. Küll seal oli jälgi. Söömas käis põder, kits, jänes, metssiga, linnud. Nüüd algas turnimine kitsal metsarajal. Kõrvale astuda ei tohtinud, siis oli lumi nabani. Rada oli sisse käidud räätsadega. Mõne koha peal oli soine ja allikavesi oli raja pehmeks teinud, kohati olid ka sügavad augud, sest keegi raskekaallane oli sisse vajunud. Juba paistis kõrge post, mille otsas oli lakukivi. Seda ulatas lakkuma põder. Väiksemad loomad lakkusid posti,sest kivi küljest oli soolast alla vajunud.Sead oli aga posti karedaks hõõrunud, niimoodi jääb sool sinna paremini kinni. Loomadel on vaja mineraale. Samas oli Mihklil kasetokk, mille ots oli lõigatud kitsesõra sarnaseks. Proovisime siis kitśed olla ja maapinnani kraapida, sest seal lume all on toit ja magama peavad nad ka maapinnal. Küll oli raske, lõpuks sai Taavi vanaisa ikkagi paar pohlavart kätte. Mihklil oli kaasas ka päris kitse jalg, uurisime ja saime teada, milline on tema jälg astudes libeda peal ja pehmes lumes.
Liikusime edasi. Ees olid puud paindunud. Romet leidis, et need on rebasereinu pulmaväravad, sest Mihkli jutu järgi tal käes pruudi otsimine. Pruudiks olla Rita. Tegelikult aga andis ta meile mõistatada, kuidas puud selliseks said. Paks lumi oli süüdi. Nüüd mängis Mihkel põdraema, kes kaelaga vajutas oksa alla, et vasikas närida saaks.
Edasi jäi teele suur vana kuusk, millel oli koor viga saanud ja nüüd jälle mõistatus, kuidas ta ennast ravib, kui arsti pole. Seda me küll välja ei nuputanud, kuigi mitu oivikut pundis. Tuli välja, et kuusk annab vaiku ja vaik ravib haava ära. Kui aga väga suur häda küljes, siis sureb puu ära nagu inimenegi. Mihkel pani vaiku suhu ja natukese aja pärast kasepungad otsa, nii olla juba vanarahvas ennast ravinud, meie ka. Hambavahed olid kõik vaiku ja pungi täis, maitse oli nagu oli aga me ei tihanud välja näidata, et see maitse oli nagu oli. Hiljem gripilainega olime päris terved, ju aitas. Natuke marssimist ja jõudsime uude sööklasse, mis nii luks ei olnud aga oi, kui palju sööjaid olnud. Oli suur vana haab maha langenud ja haavakoort olid paljud närinud. Samas olid ka lindude pesakastid. Saime natuke teadmisi ka lindude pereelust
Õige pea hakkas päris soe.Tegelikult soojendas meid vaese mehe kasukas. Vanasti oli öeldud, et mets on vaese mehe kasukas. Kuuskede alumised oksad moodustasid midagi urutaolist. Sinna alla poevad loomad, kes mahuvad, peitu. Kuuskede ümbruses on lumi õhem, sinna jõuavad ka põdrad ja kitsed omale magamisaseme kraapida, tihe kuusik ei lase seda ka täis tuisata. Siin tuisuvarjus saime veel teada, et jänes sööb oma pabulad ära. Selle üle imestas isegi õpetaja, kes sellest midagi kuulnud ei olnud. Jänese seedimine pidi olemas selline, et esimese korraga ei seedu kõik ära ja niimoodi siis läheb pabul uuele ringile, isegi 3. ring võib olla. Mihkel näitas meile n.ö. lõpptoodangut, pabulad olid nagu võikesed põhupallikesed, kust enam mingeid toitaineid võtta pole. Seal olid veel ühed tundmatud jäljed. Ainult üks meist teadis, see oli Taavi, kes vanaisaga matkamas käib ja Taavi teadis, et siin on nugis uurimas käinud.
Olime üpris väsinud kui paari tunni pärast jõudsime lõkkeplatsile. Seal ootas ees lõke ja vaarikavarretee.meega. Meil olid kaasas saiakesed, leib ja vorst, mille lasime lõkkel kuumaks. No nii maitsvat toitu polnud küll ammu saanud ei ema ega koka Lii käest. Matk lõppes loodusmajas töölehtede täitmisega. Mihklile lubasime kevadel tagasi tulla. Nüüd on vaja väike matk oma kodukandis teha ja vaadata, kas mets on tuttavam kui varem.
- Lisatud failid:
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |