2. KLASS PÄKAPIKURAJAL
» sulge foto
Lumeeit jagas sel aastal usinasti lund, seda jagus nii linnadesse kui ka maale.
Kuigi vahepeal külmakraadid kõvasti miinustesse langesid ja Pakasepoisid põskede ning varvaste kallale kippusid, ei vähendanud see rõõmu talve tuleku üle. Eks seda lund ehk kohati liiast oligi, aga hoogne töö lumelabidaga ja õiged riided-jalatsid ei takista ju kellelgi parandada oma füüsilist vormi ega takista muid hüvesid, mida meile juba mitmendat aastat talveilmad võimaldavad. Patt oleks ju nuriseda kriitvalge sillerdava lume üle, mis pakkus erinevaid talvemõnusid suusasõpradele, kelgutajatele ning ka loomulikult loodusenautlejatele. Silmailust rääkimatagi. Elasime pikalt talve võlumaal, just nagu postkaardil.
Kuna talve ootusrikkaim aeg on alati jõuluaeg, siis juhtus ka Kammeri koolis nii, et just sel ajal kui päkapikud lapsi akna tagant piilusid ja sussi sisse maiuseid tõid, valmistati ette „Päkapiku rada“.
Päkapiku raja idee oli lihtne. Õpilased said õuesõppe (keskkonnamängud ja tegevused) tunnikese raames integreeritud kujul killukesi muusikaõpetusest, matemaatikast, loodusõpetusest, emakeelest ja kehalisest. Õppeaineid sidus läbiva teemana sõna päkapikk.
13.12.2010, ilusal talvehommikul, leidsid teise klassi õpilased päkapikk Pepelt kirja, kus ta kutsus õpilasi päkapikurajale. Kirjale oli lisatud ka kaart, kus vihjeid kohale jõudmiseks ja raja peal olevatest ülesannetest/mõistatustest.Kiiresti riietati end ümber ja tõtatigi kaarti lugedes rajale. Esimeseks eesmärgiks oli leida üles raja tähised, kus ootasid lahendamist ülesanded, peale mida sai edasi liikuda järgmisesse punkti.
Kairo: „Pidisime kaardi järgi vaatama kuhu minna! Päkapikkudel olid kollased tutid küljes. Nemad näitasid teed“.
Esimeses päkapikupunktis lahendasid õpilased mõistatusi talvede ja jõuludega seoses. Näiteks: „Hambaid ei ole, aga hammustab?“ Laste fantaasia vastuseid andes oli piiritu. Lõbus oli nii neil, kui täiskasvanutel.
Esimesest päkapikupunktist lahkudest uudistati ka talvist loodust. Lapsed panid tähele vahvaid detaile, mis nii mõnegi täiskasvanu jaoks märkamatuks jäid.
Jaanus: „Vaata neid puid, nad on lumeraskuse all kössis!“
Egon: „Kössis, aga õnnelikud, sest ootavad päkapikke!“
Teises päkapikupunktis said lapsed teada, kuidas saab päkapikust päkapikk. Lühijutu lõppedes prooviti üheskoos mõnda katset, mida päkapikudki läbima peavad – prooviti astuda lumele ilma jälgi jätmata (aknalauale ei tohi ju jääda vähematki märki sussitäitjatest) ning ninad tantsides punaseks ajada. Õigel päkapikul on ju ikka nina tuule näpistust tunda saanud. Tants oli niivõrd tempokas, et vaatamata külmale ilmale hakkas nii mõnelgi lausa palav. Isegi orav lõi puuoksal meiega koos tantsu.
Toivo: „Mulle meeldis see üks asi kui me ninad punaseks lõime!“
Gabriel: „Ma karglesin ägedalt tantsu ja minu nina läks esimesena punaseks. Õpetaja Mare oli väga rõõmus!“
Kolmandas päkapikupunktis, kuhu me olime läbi paksu lume sumbanud, oli päkapikk meile tähekaardid jätnud. Lapsed pidid tähtedest sõnu hakkama moodustama. Alguses oli natukene raskusi tähtede paigutamisega, aga õpetajate vihjete peale moodustasid lapsed kõik sõnad õigesti.
Kui sõnad moodustatud, tuli lastel arutleda teemal „Kumb on pikem, kas Pöialpoiss või Päkapikk?“ Nii palju kui oli lapsi, nii palju oli ka arvamusi. Lõpuks lepiti siiski kokku, et ju nad ikka ühepikkused on.
Ka õpilased soovisid teada saada, kes nende seast on pikim ja kes lühem. Kui kõik üle mõõdetud, moodustati hanerivi, mida mööda minnes (päkapiku poolt ette näidatud suunas) edasi liiguti.
Barbara: „Mina leidsin alati kõige esimesena päkapiku märgi üles, teised ei näinud!“
Neljandas päkapikupunktis ootas lapsi ees mõtlemisülesanne ja meisterdamine. Kõigepealt kuulati üheskoos looduse hääli-mets oli vaikne, lumi langes heli tekitamata…loodus magas! Selleks aga, et vaikuse kuulamine igavaks ei läheks, pidid lapsed metsast leidma vahendi millega heli tekitada. Kes leidis käbi, kes oksakese. Üllatusega tõdesid lapsed, et paljude asjadega saab huvitavat muusikat teha.
Egeliin: „Nii palju lund on, ma ei saa helitekitajaid kätte!“ Ja eks ta nii oligi.
Kui loodushelid kuulatud, leiti lume sisse jäetud topsikud, käärid, kleeplint ja kotitäis terakesi. Olid nad nüüd kaeraterad, nisuterad või odraterad, polegi tähtis. Tähtis on see, mida neist teha sai.
Andriano: „Alguses ma tahtsin päkapikuga pahandada, sest prügi ei tohi ju metsa jätta!“
Õpetajate abiga hakati meisterdama kõristipille. Käpatäis terakesi topsi, teine tops tagurpidi peale ja kleeplindiga kinni-pole ju midagi rasket! Ainult külm kippus näpuotstesse.
Pilliheli saatel tegime üheskoos võimsa metsakontserdi. Õpetajad küll kartsid, et karu ärkab üles, aga Andriano arvas nii: „Talle (karule) meeldib, sest muidu ta ei kuulegi jõulukontserti!“
Tore oli metsas laulda ja pilli lüüa, kuna keegi ei pannud sedagi pahaks kui mõni noot viisist mööda läks! Loodetavasti jäid metsaelanikud kontserdiga rahule!
Viiendas päkapikupunktis oli laste ülesandeks linnukeste toitmine, kuna päkapikud mõtlevad alati, kuidas üksteist aidata! Õpilased teadsid hästi, miks linnukestele talvel toitu peab panema. Lisaks terakestele pakuti linnukestele ka rasvapalle.
Egeliin: „Linnukestele maitsevad rasvapallid, nad juba limpsivad keelt!
Toivo: „Neil ei ole keelt!“
Andriano: „Siis limpsivad nokka!“
Kui õpetaja Tiiu linnumaja, läbi paksu lume sumbates, oksale riputas märkis Jaanus: „Ma oleks küll puu otsa läinud!“
Iga laps, kes linnumajakesse terasid või rasvapalle pani, pidi ka mõtlema, millist lindu just tema aidata tahab. Kuna lapsi oli palju, said kindlasti kõik meil talvituvad linnud kõhud täis. Õpetaja Hele esitas ka lindude teemalisi mõistatusi.
Kui linnukestele oli head isu soovitud, suunduti edasi kuuendasse päkapikupunkti. Kuues päkapikupunkt oli viimane läbitaval rajal ja seal ootas lapsi üllatus.
Päkapikk oli lastele põõsa külge riputanud sussikesed koos kommide ja piparkoogikotiga. Iga laps sai öelda oma arvamuse läbitud raja kohta ja valida põõsa küljest just talle sobiva sussikese.
Kui kõigil kommid põske pistetud, asuti koduteele. Rajalt võeti kaasa kopsutäis värsket õhku, magus suutäis ja hea tuju algavaks koolipäevaks
Õpilastelt ja õpetajatelt tulnud tagasiside Päkapikuraja kohta oli igati positiivne. Usume, et taolised õuesõppe raames läbitavad metsarajad ergutavad laste meeli ja pakuvad vaheldust klassitunnile.
Õpetajad Hele, Kätlin, Tiiu ja Riina koos õpilastega.
Kuigi vahepeal külmakraadid kõvasti miinustesse langesid ja Pakasepoisid põskede ning varvaste kallale kippusid, ei vähendanud see rõõmu talve tuleku üle. Eks seda lund ehk kohati liiast oligi, aga hoogne töö lumelabidaga ja õiged riided-jalatsid ei takista ju kellelgi parandada oma füüsilist vormi ega takista muid hüvesid, mida meile juba mitmendat aastat talveilmad võimaldavad. Patt oleks ju nuriseda kriitvalge sillerdava lume üle, mis pakkus erinevaid talvemõnusid suusasõpradele, kelgutajatele ning ka loomulikult loodusenautlejatele. Silmailust rääkimatagi. Elasime pikalt talve võlumaal, just nagu postkaardil.
Kuna talve ootusrikkaim aeg on alati jõuluaeg, siis juhtus ka Kammeri koolis nii, et just sel ajal kui päkapikud lapsi akna tagant piilusid ja sussi sisse maiuseid tõid, valmistati ette „Päkapiku rada“.
Päkapiku raja idee oli lihtne. Õpilased said õuesõppe (keskkonnamängud ja tegevused) tunnikese raames integreeritud kujul killukesi muusikaõpetusest, matemaatikast, loodusõpetusest, emakeelest ja kehalisest. Õppeaineid sidus läbiva teemana sõna päkapikk.
13.12.2010, ilusal talvehommikul, leidsid teise klassi õpilased päkapikk Pepelt kirja, kus ta kutsus õpilasi päkapikurajale. Kirjale oli lisatud ka kaart, kus vihjeid kohale jõudmiseks ja raja peal olevatest ülesannetest/mõistatustest.Kiiresti riietati end ümber ja tõtatigi kaarti lugedes rajale. Esimeseks eesmärgiks oli leida üles raja tähised, kus ootasid lahendamist ülesanded, peale mida sai edasi liikuda järgmisesse punkti.
Kairo: „Pidisime kaardi järgi vaatama kuhu minna! Päkapikkudel olid kollased tutid küljes. Nemad näitasid teed“.
Esimeses päkapikupunktis lahendasid õpilased mõistatusi talvede ja jõuludega seoses. Näiteks: „Hambaid ei ole, aga hammustab?“ Laste fantaasia vastuseid andes oli piiritu. Lõbus oli nii neil, kui täiskasvanutel.
Esimesest päkapikupunktist lahkudest uudistati ka talvist loodust. Lapsed panid tähele vahvaid detaile, mis nii mõnegi täiskasvanu jaoks märkamatuks jäid.
Jaanus: „Vaata neid puid, nad on lumeraskuse all kössis!“
Egon: „Kössis, aga õnnelikud, sest ootavad päkapikke!“
Teises päkapikupunktis said lapsed teada, kuidas saab päkapikust päkapikk. Lühijutu lõppedes prooviti üheskoos mõnda katset, mida päkapikudki läbima peavad – prooviti astuda lumele ilma jälgi jätmata (aknalauale ei tohi ju jääda vähematki märki sussitäitjatest) ning ninad tantsides punaseks ajada. Õigel päkapikul on ju ikka nina tuule näpistust tunda saanud. Tants oli niivõrd tempokas, et vaatamata külmale ilmale hakkas nii mõnelgi lausa palav. Isegi orav lõi puuoksal meiega koos tantsu.
Toivo: „Mulle meeldis see üks asi kui me ninad punaseks lõime!“
Gabriel: „Ma karglesin ägedalt tantsu ja minu nina läks esimesena punaseks. Õpetaja Mare oli väga rõõmus!“
Kolmandas päkapikupunktis, kuhu me olime läbi paksu lume sumbanud, oli päkapikk meile tähekaardid jätnud. Lapsed pidid tähtedest sõnu hakkama moodustama. Alguses oli natukene raskusi tähtede paigutamisega, aga õpetajate vihjete peale moodustasid lapsed kõik sõnad õigesti.
Kui sõnad moodustatud, tuli lastel arutleda teemal „Kumb on pikem, kas Pöialpoiss või Päkapikk?“ Nii palju kui oli lapsi, nii palju oli ka arvamusi. Lõpuks lepiti siiski kokku, et ju nad ikka ühepikkused on.
Ka õpilased soovisid teada saada, kes nende seast on pikim ja kes lühem. Kui kõik üle mõõdetud, moodustati hanerivi, mida mööda minnes (päkapiku poolt ette näidatud suunas) edasi liiguti.
Barbara: „Mina leidsin alati kõige esimesena päkapiku märgi üles, teised ei näinud!“
Neljandas päkapikupunktis ootas lapsi ees mõtlemisülesanne ja meisterdamine. Kõigepealt kuulati üheskoos looduse hääli-mets oli vaikne, lumi langes heli tekitamata…loodus magas! Selleks aga, et vaikuse kuulamine igavaks ei läheks, pidid lapsed metsast leidma vahendi millega heli tekitada. Kes leidis käbi, kes oksakese. Üllatusega tõdesid lapsed, et paljude asjadega saab huvitavat muusikat teha.
Egeliin: „Nii palju lund on, ma ei saa helitekitajaid kätte!“ Ja eks ta nii oligi.
Kui loodushelid kuulatud, leiti lume sisse jäetud topsikud, käärid, kleeplint ja kotitäis terakesi. Olid nad nüüd kaeraterad, nisuterad või odraterad, polegi tähtis. Tähtis on see, mida neist teha sai.
Andriano: „Alguses ma tahtsin päkapikuga pahandada, sest prügi ei tohi ju metsa jätta!“
Õpetajate abiga hakati meisterdama kõristipille. Käpatäis terakesi topsi, teine tops tagurpidi peale ja kleeplindiga kinni-pole ju midagi rasket! Ainult külm kippus näpuotstesse.
Pilliheli saatel tegime üheskoos võimsa metsakontserdi. Õpetajad küll kartsid, et karu ärkab üles, aga Andriano arvas nii: „Talle (karule) meeldib, sest muidu ta ei kuulegi jõulukontserti!“
Tore oli metsas laulda ja pilli lüüa, kuna keegi ei pannud sedagi pahaks kui mõni noot viisist mööda läks! Loodetavasti jäid metsaelanikud kontserdiga rahule!
Viiendas päkapikupunktis oli laste ülesandeks linnukeste toitmine, kuna päkapikud mõtlevad alati, kuidas üksteist aidata! Õpilased teadsid hästi, miks linnukestele talvel toitu peab panema. Lisaks terakestele pakuti linnukestele ka rasvapalle.
Egeliin: „Linnukestele maitsevad rasvapallid, nad juba limpsivad keelt!
Toivo: „Neil ei ole keelt!“
Andriano: „Siis limpsivad nokka!“
Kui õpetaja Tiiu linnumaja, läbi paksu lume sumbates, oksale riputas märkis Jaanus: „Ma oleks küll puu otsa läinud!“
Iga laps, kes linnumajakesse terasid või rasvapalle pani, pidi ka mõtlema, millist lindu just tema aidata tahab. Kuna lapsi oli palju, said kindlasti kõik meil talvituvad linnud kõhud täis. Õpetaja Hele esitas ka lindude teemalisi mõistatusi.
Kui linnukestele oli head isu soovitud, suunduti edasi kuuendasse päkapikupunkti. Kuues päkapikupunkt oli viimane läbitaval rajal ja seal ootas lapsi üllatus.
Päkapikk oli lastele põõsa külge riputanud sussikesed koos kommide ja piparkoogikotiga. Iga laps sai öelda oma arvamuse läbitud raja kohta ja valida põõsa küljest just talle sobiva sussikese.
Kui kõigil kommid põske pistetud, asuti koduteele. Rajalt võeti kaasa kopsutäis värsket õhku, magus suutäis ja hea tuju algavaks koolipäevaks
Õpilastelt ja õpetajatelt tulnud tagasiside Päkapikuraja kohta oli igati positiivne. Usume, et taolised õuesõppe raames läbitavad metsarajad ergutavad laste meeli ja pakuvad vaheldust klassitunnile.
Õpetajad Hele, Kätlin, Tiiu ja Riina koos õpilastega.