Jäljed lumel
» sulge foto
Meie matkasime klassiga Emajõe-Suursoo Looduskaitsealal.
Enne matkale minekut tegime aga põhjalikku eeltööd. Esmalt õppisime üksteist usaldama. Ka pimesi. Selleks juhatasime oma pimedat paarilist esmalt tühjas ning tuttavas ruumis ning hiljem täiesti võõras ning asju täis ruumis (kooli jõusaalis). Uskumatu, mida suudab inimene teha, kui tema kõrval on usaldusväärne inimene!
Kui olime üksteist usaldama õppinud, siis arvasime, et nüüd võib üheskoos matkale minna küll. On ju matk inimsuhete proovilepanekuks parim ettevõtmine.
Seekord valisime sihtpunktiks Emajõe-Suursoo LKA ning teemaks inimeste ja loomade poolt tekitatud jäljed lumel.
Matkal saime väga palju uut teada. Näiteks loomade jälgede kohta saime teada, kus metskitsed magavad ning kuidas nad endale selleks otstarbeks aseme valmistavad. Samuti saime teada, et metssead jätavad endast teinekord talvel ringi liikudes justkui vagusid maha. Jänese jälgi uurides saime aga teada, et tema pisikesed üksteise järel asetsevad käpajäljed ei kuulugi esijäsemetele.
Inimeste poolt tekitatud loodusjälgedest leidsime metsas aga ilma kooreta kase. Ühest küljest oli huvitav teada saada, et kase koorest on lihtne tuld alustada, teisest küljest oli aga kurb vaadata, mida selline inimesele kasulik teguviis kasega teinud oli.
Kogu matk oli äärmiselt põnev! Ilm oli äärmiselt külm ja kõht kippus seigeldes tühjaks minema, kuid sellisel puhul oli õnneks hea sõber võtta, kelle soe sõna või toetav käsi tuju heaks tegi.
Hanna-Liis ütleb oma jutukeses, et talvine mets on väga ilus. Aeg on sealmaal, et tuleb minna välja selgitama, kas ehk kevadine pole veel ilusam! Seega - läki taas matkama!
3e klassi õpilaste nimel,
klassijuhataja Liisi Täht
Enne matkale minekut tegime aga põhjalikku eeltööd. Esmalt õppisime üksteist usaldama. Ka pimesi. Selleks juhatasime oma pimedat paarilist esmalt tühjas ning tuttavas ruumis ning hiljem täiesti võõras ning asju täis ruumis (kooli jõusaalis). Uskumatu, mida suudab inimene teha, kui tema kõrval on usaldusväärne inimene!
Kui olime üksteist usaldama õppinud, siis arvasime, et nüüd võib üheskoos matkale minna küll. On ju matk inimsuhete proovilepanekuks parim ettevõtmine.
Seekord valisime sihtpunktiks Emajõe-Suursoo LKA ning teemaks inimeste ja loomade poolt tekitatud jäljed lumel.
Matkal saime väga palju uut teada. Näiteks loomade jälgede kohta saime teada, kus metskitsed magavad ning kuidas nad endale selleks otstarbeks aseme valmistavad. Samuti saime teada, et metssead jätavad endast teinekord talvel ringi liikudes justkui vagusid maha. Jänese jälgi uurides saime aga teada, et tema pisikesed üksteise järel asetsevad käpajäljed ei kuulugi esijäsemetele.
Inimeste poolt tekitatud loodusjälgedest leidsime metsas aga ilma kooreta kase. Ühest küljest oli huvitav teada saada, et kase koorest on lihtne tuld alustada, teisest küljest oli aga kurb vaadata, mida selline inimesele kasulik teguviis kasega teinud oli.
Kogu matk oli äärmiselt põnev! Ilm oli äärmiselt külm ja kõht kippus seigeldes tühjaks minema, kuid sellisel puhul oli õnneks hea sõber võtta, kelle soe sõna või toetav käsi tuju heaks tegi.
Hanna-Liis ütleb oma jutukeses, et talvine mets on väga ilus. Aeg on sealmaal, et tuleb minna välja selgitama, kas ehk kevadine pole veel ilusam! Seega - läki taas matkama!
3e klassi õpilaste nimel,
klassijuhataja Liisi Täht
- Lisatud failid:
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |