3. klassi kevadine kummikuretk
» sulge foto
Oleme sageli koos klassiga erinevaid loodusretki ette võtnud. Nõnda korraldasime sügisel“ „Tormijooksu tiigi juurde“ ja „ Lustisime lehtedes“ ning talvel“ Liuglesime lumeväljadel“
Viimase veerandi esimesel päeval aga korraldasime „ Kevadise kummikuretke“
Looduses viibides lahendame erinevaid ülesandeid , eriti meeldib aga kooliümbrusse peidetud aardeid otsida.
Seekord siis kummikud jalga ja teele.
Retke alustasime pisut peale keskpäeva. Nõnda saime Päikese järgi määrata ilmakaari ja hiljem neid arvestades ka ümbruses orienteeruda. Esmalt jagunesime kummikute värvi järgi 4 põhiilmakaare rühma ja mängisime „Ilmakaarte mängu“
Avastasime metsa alt vana luuakontsu, otsisime talle uue varre ja püüdsime luua ka uuesti kokku siduda-eks ikka kõrtega.
Seejärel tuli üles otsida suur kivi, vaadelda, määrata kivil kasvava sambliku järgi ilmakaared ja samblikke luubiga uurida .Ilmakaari määrasime ka puu juures asuva sipelgapesa järgi. Staadionil, kus lumi veel sulamata saime ülesandeks joonistada lumele sammudest pilt. Põnevamaks osutus LT e Loodustarkade südamepilt“ Armastame loodust“
Raiesmikult oli aga lumi juba kadunud. Vaatlesime okstel olevaid pungi ,lugesime kändudelt aastaringe ja arutlesime puude vanuse ning elukäigu üle. Meie tähelepanu köitsid ka pabulahunnikud- Kellele need aga kuuluvad?
Püüdsime pihkudesse vaikust, kuid kuulsime vaid õrna metsakohinat.
Peagi jõudsime kuuseni, mille alla jõulude ajal metsloomadele süüa olime viinud. Tore, et enamik kartulitest ja porganditest kadunud olid.
Tagasiteel sattusime aga tõelisesse veeuputusse. Tiigi juures andis kohe mõistatada, kus kallas asub ja ega me seda päris kindlaks määranudki. Kindel oli aga see ,et mõnelgi poisil ka vesi üle kummikusääre tuli.
Kahjuks jäi meil kuulmata kevadine linnulaul. Olime selleks, eelnevalt erinevaid linnulaule kuulates, üpris põhjalikult valmistunud ,
Retke lõpetasime klassiruumis, kus märjad sokid radiaatorile kuivama panime ja metsast kaasa taritud puukettale matkast kokkuvõtet meisterdama asusime.
Ükski matk ei ole pildis ega jutus nõnda põnev kui seda ise läbides.
Viimase veerandi esimesel päeval aga korraldasime „ Kevadise kummikuretke“
Looduses viibides lahendame erinevaid ülesandeid , eriti meeldib aga kooliümbrusse peidetud aardeid otsida.
Seekord siis kummikud jalga ja teele.
Retke alustasime pisut peale keskpäeva. Nõnda saime Päikese järgi määrata ilmakaari ja hiljem neid arvestades ka ümbruses orienteeruda. Esmalt jagunesime kummikute värvi järgi 4 põhiilmakaare rühma ja mängisime „Ilmakaarte mängu“
Avastasime metsa alt vana luuakontsu, otsisime talle uue varre ja püüdsime luua ka uuesti kokku siduda-eks ikka kõrtega.
Seejärel tuli üles otsida suur kivi, vaadelda, määrata kivil kasvava sambliku järgi ilmakaared ja samblikke luubiga uurida .Ilmakaari määrasime ka puu juures asuva sipelgapesa järgi. Staadionil, kus lumi veel sulamata saime ülesandeks joonistada lumele sammudest pilt. Põnevamaks osutus LT e Loodustarkade südamepilt“ Armastame loodust“
Raiesmikult oli aga lumi juba kadunud. Vaatlesime okstel olevaid pungi ,lugesime kändudelt aastaringe ja arutlesime puude vanuse ning elukäigu üle. Meie tähelepanu köitsid ka pabulahunnikud- Kellele need aga kuuluvad?
Püüdsime pihkudesse vaikust, kuid kuulsime vaid õrna metsakohinat.
Peagi jõudsime kuuseni, mille alla jõulude ajal metsloomadele süüa olime viinud. Tore, et enamik kartulitest ja porganditest kadunud olid.
Tagasiteel sattusime aga tõelisesse veeuputusse. Tiigi juures andis kohe mõistatada, kus kallas asub ja ega me seda päris kindlaks määranudki. Kindel oli aga see ,et mõnelgi poisil ka vesi üle kummikusääre tuli.
Kahjuks jäi meil kuulmata kevadine linnulaul. Olime selleks, eelnevalt erinevaid linnulaule kuulates, üpris põhjalikult valmistunud ,
Retke lõpetasime klassiruumis, kus märjad sokid radiaatorile kuivama panime ja metsast kaasa taritud puukettale matkast kokkuvõtet meisterdama asusime.
Ükski matk ei ole pildis ega jutus nõnda põnev kui seda ise läbides.
 |  |  |  |
 |  |  |  |