Räätsadel üle hangede
» sulge foto
Meie kool paikneb kahes majas: Haanjas ja Ruusmäel. Meie õpime Ruusmäe koolimajas, see asub peaaegu Läti piiri ääres (piirini 2 km). Meie koolimajas õpib 1.-6. klassini vaid 17 õpilast. 18. märtsil käisime kõik koos räätsamatkal.
Matkapäeval oli ilm ilus ja päikesepaisteline. Kuigi polnud veel astronoomiline kevad, olid paljud kevade märgid olemas: taevas oli sini-sinine, purikad tilkusid, rõõmsad varblased siutsusid põõsas, pargis täristas rähn. Õhk oli üsna kevadelõhnaline, kraadiklaas näitas 1 kraad sooja.
Me ei tahtnud matkata mööda suusarada või sõiduteed, vaid minna üle lumise lagendiku otse metsa suunas. Seepärast panime alla räätsad, mille õpetaja meie jaoks kuskilt välja oli võlunud. Õppisime kõigepealt neid jalga kinnitama ning harjutasime lumel liikumist. Peagi võis matk alata.
Esimese peatuse tegime Härma järve taga. Mõõtsime lume paksust, see oli umbes 65 cm. Jalgsi sumades poleks me küll kuigi kaugele jõudnud ning suuskadegagi on raske sügavat lund mööda sõita. Räätsadel liikudes polnud aga häda midagi.
Peagi jõudsime metsa äärde. Nägime kitse, jänese ja hiire jälgi. Oli näha, et väike ja kerge hiir liigub lumel ilma suurema vaevata, aga vaene kitseke, kellel on pikad peenikesed jalad, oli vajunud iga sammuga sügavasse lumme.
Metsas proovisime järele, kuidas tunneme talviseid puid. Kuuse ja männiga saime hakkama, ka kaske oli lihtne tunda valge tüve järgi, ülejäänud lehtpuude äraarvamine oli raskem.
Metsatukas leidsime sobiva koha puhkepeatuseks. Kõik pidid otsima metsast kuiva lõkkematerjali. Kuuskede all leidus seda rohkesti. Alguses ei saanud kõik matkalised aru, milliseid oksi tuua, aga õpetajad ja suuremad lapsed juhatasid. Kuivadest kuuseokstest ladusime tulepesa. Alguses olid mõned meist kahtleval seisukohal, kas ikka lume peale saab üldse lõket teha. Sai küll. Meil oli igaks juhuks kaasas terve toos tikke. Päris ühe-kahe tikuga tuli põlema ei läinud, aga enamus tikke jäi siiski alles. Lumises metsas on julge lõket teha, pole tulekahju ohtu, nagu suvel.
Lõkke ääres sõime kaasavõetud matkaeine. Küll see maitses hea! Tule ääres oli mõnus juttu ajada. Rääkisime metsloomade elust talvel, kuulatasime, kas lindude hääli ka kõrva hakkab. Kuid peale kauge varese kraaksumise polnud midagi kuulda. Mets oli veel talviselt vaikne.
Lõke aga vajus lausa meie silme all sügavale lumme- lumi lõkke all sulas järjest. Lõpuks põlesid vaid üksikud tukid suure augu põhjas. Ka meil oli aeg tagasiteele asuda. Igaks juhuks pildusime lõkkeasemele lund ning jätsimegi metsaga hüvasti. Tagasiteel uurisime veel loomajälgi, aga väga palju neid polnud. Paksu lume tõttu püüavad ka metsloomad vähemalt öösiti liikuda inimeste poolt lahti lükatud teid pidi.
Koolimajja jõudes olime väsinud, kuid rõõmsad ja omandatud teadmiste (räätsad, lõkke tegemine, loomade jäljed) võrra targemad. Metsa ja lõkkesuitsu lõhna viisime kaasa kojugi.
Matkapäeval oli ilm ilus ja päikesepaisteline. Kuigi polnud veel astronoomiline kevad, olid paljud kevade märgid olemas: taevas oli sini-sinine, purikad tilkusid, rõõmsad varblased siutsusid põõsas, pargis täristas rähn. Õhk oli üsna kevadelõhnaline, kraadiklaas näitas 1 kraad sooja.
Me ei tahtnud matkata mööda suusarada või sõiduteed, vaid minna üle lumise lagendiku otse metsa suunas. Seepärast panime alla räätsad, mille õpetaja meie jaoks kuskilt välja oli võlunud. Õppisime kõigepealt neid jalga kinnitama ning harjutasime lumel liikumist. Peagi võis matk alata.
Esimese peatuse tegime Härma järve taga. Mõõtsime lume paksust, see oli umbes 65 cm. Jalgsi sumades poleks me küll kuigi kaugele jõudnud ning suuskadegagi on raske sügavat lund mööda sõita. Räätsadel liikudes polnud aga häda midagi.
Peagi jõudsime metsa äärde. Nägime kitse, jänese ja hiire jälgi. Oli näha, et väike ja kerge hiir liigub lumel ilma suurema vaevata, aga vaene kitseke, kellel on pikad peenikesed jalad, oli vajunud iga sammuga sügavasse lumme.
Metsas proovisime järele, kuidas tunneme talviseid puid. Kuuse ja männiga saime hakkama, ka kaske oli lihtne tunda valge tüve järgi, ülejäänud lehtpuude äraarvamine oli raskem.
Metsatukas leidsime sobiva koha puhkepeatuseks. Kõik pidid otsima metsast kuiva lõkkematerjali. Kuuskede all leidus seda rohkesti. Alguses ei saanud kõik matkalised aru, milliseid oksi tuua, aga õpetajad ja suuremad lapsed juhatasid. Kuivadest kuuseokstest ladusime tulepesa. Alguses olid mõned meist kahtleval seisukohal, kas ikka lume peale saab üldse lõket teha. Sai küll. Meil oli igaks juhuks kaasas terve toos tikke. Päris ühe-kahe tikuga tuli põlema ei läinud, aga enamus tikke jäi siiski alles. Lumises metsas on julge lõket teha, pole tulekahju ohtu, nagu suvel.
Lõkke ääres sõime kaasavõetud matkaeine. Küll see maitses hea! Tule ääres oli mõnus juttu ajada. Rääkisime metsloomade elust talvel, kuulatasime, kas lindude hääli ka kõrva hakkab. Kuid peale kauge varese kraaksumise polnud midagi kuulda. Mets oli veel talviselt vaikne.
Lõke aga vajus lausa meie silme all sügavale lumme- lumi lõkke all sulas järjest. Lõpuks põlesid vaid üksikud tukid suure augu põhjas. Ka meil oli aeg tagasiteele asuda. Igaks juhuks pildusime lõkkeasemele lund ning jätsimegi metsaga hüvasti. Tagasiteel uurisime veel loomajälgi, aga väga palju neid polnud. Paksu lume tõttu püüavad ka metsloomad vähemalt öösiti liikuda inimeste poolt lahti lükatud teid pidi.
Koolimajja jõudes olime väsinud, kuid rõõmsad ja omandatud teadmiste (räätsad, lõkke tegemine, loomade jäljed) võrra targemad. Metsa ja lõkkesuitsu lõhna viisime kaasa kojugi.
 |  |  |  |
 |  |  |