„Täna otsin jälgi, homme tutvun lindudega“
» sulge foto
„Värvupesa“ ja „Lõopesa“ rühma matk.
Väimela lasteaed „Rukkilill“ asub looduskaunis kohas. Meid ümbritseb mets, kus kasvavad eriliiki
puud ning järv, kus ujub kaunis luigepaar ja sulistavad pardid.
Lähtudes Johannes Käisi põhimõtetest on kodukoha looduse tundmaõppimine kõige olulisem.
Seega otsustasime ka meie tutvuda lähemalt oma kodkoha loodusega ning saada teada missugused
loomad ja linnud seal läheduses elutsevad. Sügisel kutsusime lasteaeda lindudest ja loomadest
rääkima Otepää Looduskeskusest Tarmo Evestuse. Lapsed said kuulda huvitavaid fakte lindude ja
loomade kohta.
Sel õppeaastal püüame rohkem märgata looduses toimuvat. „Lõopesa“ ja „Värvupesa“ rühm
otsustasid oma sügiseseid teadmisi kinnistada loodusnädalaga, mis algas talviste loodusvaatlustega
kodumetsas ja lasteaia hoovis. Nädalasse jagus huvitavaid tegevusi ning matk toimus kahel päeval.
Meie matka teemaks sai „Täna otsin jälgi, homme tutvun lindudega“. Ühel päeval tutvusime
loomajälgedega ning teisel päeval vaatlesime linde.
Esimesel matkapäeva hommikul näitas termomeeter -22c külmakraadi. Olime aga teinud selleks
ettevalmistusi ning otsustasime siiski minna metsa. Astudes välja lasteaia uksest leidsime esimesed
jäljed. Kelle jäljed need siin on? Muidugi olid need „lõokeste ja värvukeste“ endi jalajäljed. Lapsed
võrdlesid oma jalajälgi ning leidsid erinevaid mustreid. Seadsime oma sammud metsa poole, kus
meid tervitas läbi härmas puude kuldkollane päiksekera.
Esimese peatuse tegime Matussaare kabeli juures, kus arutasime: Miks on puud härmas? Lapsed
arvasid, et nii ongi talvel ja puudel on soojem, kui lumi peal. Järsku sõitis kohale üks auto ning
välja astus mees, kes nimetas end jahimeheks. Tõepoolest kohale oli sõitnud jahimees Edgar, kes
hakkas lastele huvitavaid lugusid loomadest rääkima. Lapsed istusid hetkeks lumele ja kuulasid
Edgari juttu. Isegi õpetajad ei teadnud paljudele küsimustele vastuseid mida küsiti. Lapsed aga
tahtsid teada kus on karu talvel? Selgus, et ega see karu talvel nii kõvasti magagi nagu arvame. Ta
on lihtsalt oma koopas uimane. Edasi aga asusime loomajälgi otsima ja vaatlesime missugused puud
meie metsas kasvavad. Ühe kuuse alt leidsime esimesed jäljed, need kuulusid haavikuemandale.
Natukene edasi kõndides leidsime aga kitse jäljed. Nägime nelja erineva loomajälge. Järelikult
elavad meie metsas loomad ja nad vajavad toitu, seda eriti praegu talvel, kui maas on paks
lumekate.
Jahimehel oli kaasa võetud loomadele söögiks: vilja, heina, herneid, õunu, porgandeid. Lapsed
arvasid, milline loom midagi sööb. Loomade söögikoht puhastati lumest ja lapsed panid söögi
maha. Vaikselt oli aga üks laps joonistanud lumele suure käpa jälje ning küsis: „Õpetaja, kelle jälg
see suur on?“ Õpetajad vaatasid imestunult jälge ja jäid vastuse võlgu. Samuti imestasid teised
lapsed ja ega osanud öelda kelle jälg see oli. Nii jäigi üheks mõistatuseks tundmatu jälg metsas.
Olles teinud kitsele magamiseks lumest puhtaks ühe põõsa aluse, asetanud loomadele puu alla toitu
oli meilgi aeg lasteaia poole suunduda, kus meid ootas ees lõunasöök.
Õhtupoolikul aga hakkasime ettevalmistama järgmise päeva tegemisi. Mõlema rühma lapsed
valmistasid lindudele kookose koorest toidulaua. Vaja oli selleks: searasva, kaerahelbeid,
päevalilleseemneid ja kookose koort. Lõopesa lastel valmis ka toidumajake, mille lapsed rõõmsate
värvitoonidega ära kaunistasid. Õhtul tõid lapsevanemad vanu saia jääke ning panime need
radiaatorile kuivama, et järgmisel päeval partidele süüa viia. Algas meie matka teine osa „ Tea ja
tunne linde“.
Kõigepealt riputasime oma rühma ees olevale kase oksale kookose koorest toidulaua. Edasi
jalutasime järve äärde, kus juba kaugelt tundsid lapsed ära sinikaelpardid. Pardid tervitasid lapsi
prääksudes ning jäädes toitu ootama. Igal lapsel oli võimalus pardile toitu anda. Samas oli lapsel
ülesanne jälgida pardi välimust ning kuidas ta käitub. Väiksematele „Värvupesa“ lastele meeldis
proovida kuivanud saia ning jagada seda koos partidega. Kui pardid olid toidetud mängisime
jooksumängu „Kass ja linnud“. Kus lapsed pidid kiiresti kassi eest oma pessa jõudma. Selle päeva
lõpetas laste poolt lavastatud kaks etendust. „Lõopesa“ lapsed lavastasid „Kuidas varblane tihast
naiseks palus?“ ning „Värvupesa“ lapsed tegid omaloomingulist näidendit loomadega. Näidendi
jaoks vajaminevad linnud ja loomad valmistasid õpetajad ise. Lisaks huvitavale matkale püüdsime
sel loodusenädalal kõike mis kuuldud ja nähtud läbi kunsti paberile jäädvustada. Oma matkast
kirjutasime ka maakonnalehes ning meie mõte oli inimesi üles kutsuda loomi ja linde talvel toitma.
Oma matkapäevad võtaksime kokku Hiina vanasõnaga:
Mida ma kuulen, selle unustan;
Mida ma näen, seda ma mäletan;
Mida ma teen, sellest saan ma aru.
Väimela lasteaed „Rukkilill“ asub looduskaunis kohas. Meid ümbritseb mets, kus kasvavad eriliiki
puud ning järv, kus ujub kaunis luigepaar ja sulistavad pardid.
Lähtudes Johannes Käisi põhimõtetest on kodukoha looduse tundmaõppimine kõige olulisem.
Seega otsustasime ka meie tutvuda lähemalt oma kodkoha loodusega ning saada teada missugused
loomad ja linnud seal läheduses elutsevad. Sügisel kutsusime lasteaeda lindudest ja loomadest
rääkima Otepää Looduskeskusest Tarmo Evestuse. Lapsed said kuulda huvitavaid fakte lindude ja
loomade kohta.
Sel õppeaastal püüame rohkem märgata looduses toimuvat. „Lõopesa“ ja „Värvupesa“ rühm
otsustasid oma sügiseseid teadmisi kinnistada loodusnädalaga, mis algas talviste loodusvaatlustega
kodumetsas ja lasteaia hoovis. Nädalasse jagus huvitavaid tegevusi ning matk toimus kahel päeval.
Meie matka teemaks sai „Täna otsin jälgi, homme tutvun lindudega“. Ühel päeval tutvusime
loomajälgedega ning teisel päeval vaatlesime linde.
Esimesel matkapäeva hommikul näitas termomeeter -22c külmakraadi. Olime aga teinud selleks
ettevalmistusi ning otsustasime siiski minna metsa. Astudes välja lasteaia uksest leidsime esimesed
jäljed. Kelle jäljed need siin on? Muidugi olid need „lõokeste ja värvukeste“ endi jalajäljed. Lapsed
võrdlesid oma jalajälgi ning leidsid erinevaid mustreid. Seadsime oma sammud metsa poole, kus
meid tervitas läbi härmas puude kuldkollane päiksekera.
Esimese peatuse tegime Matussaare kabeli juures, kus arutasime: Miks on puud härmas? Lapsed
arvasid, et nii ongi talvel ja puudel on soojem, kui lumi peal. Järsku sõitis kohale üks auto ning
välja astus mees, kes nimetas end jahimeheks. Tõepoolest kohale oli sõitnud jahimees Edgar, kes
hakkas lastele huvitavaid lugusid loomadest rääkima. Lapsed istusid hetkeks lumele ja kuulasid
Edgari juttu. Isegi õpetajad ei teadnud paljudele küsimustele vastuseid mida küsiti. Lapsed aga
tahtsid teada kus on karu talvel? Selgus, et ega see karu talvel nii kõvasti magagi nagu arvame. Ta
on lihtsalt oma koopas uimane. Edasi aga asusime loomajälgi otsima ja vaatlesime missugused puud
meie metsas kasvavad. Ühe kuuse alt leidsime esimesed jäljed, need kuulusid haavikuemandale.
Natukene edasi kõndides leidsime aga kitse jäljed. Nägime nelja erineva loomajälge. Järelikult
elavad meie metsas loomad ja nad vajavad toitu, seda eriti praegu talvel, kui maas on paks
lumekate.
Jahimehel oli kaasa võetud loomadele söögiks: vilja, heina, herneid, õunu, porgandeid. Lapsed
arvasid, milline loom midagi sööb. Loomade söögikoht puhastati lumest ja lapsed panid söögi
maha. Vaikselt oli aga üks laps joonistanud lumele suure käpa jälje ning küsis: „Õpetaja, kelle jälg
see suur on?“ Õpetajad vaatasid imestunult jälge ja jäid vastuse võlgu. Samuti imestasid teised
lapsed ja ega osanud öelda kelle jälg see oli. Nii jäigi üheks mõistatuseks tundmatu jälg metsas.
Olles teinud kitsele magamiseks lumest puhtaks ühe põõsa aluse, asetanud loomadele puu alla toitu
oli meilgi aeg lasteaia poole suunduda, kus meid ootas ees lõunasöök.
Õhtupoolikul aga hakkasime ettevalmistama järgmise päeva tegemisi. Mõlema rühma lapsed
valmistasid lindudele kookose koorest toidulaua. Vaja oli selleks: searasva, kaerahelbeid,
päevalilleseemneid ja kookose koort. Lõopesa lastel valmis ka toidumajake, mille lapsed rõõmsate
värvitoonidega ära kaunistasid. Õhtul tõid lapsevanemad vanu saia jääke ning panime need
radiaatorile kuivama, et järgmisel päeval partidele süüa viia. Algas meie matka teine osa „ Tea ja
tunne linde“.
Kõigepealt riputasime oma rühma ees olevale kase oksale kookose koorest toidulaua. Edasi
jalutasime järve äärde, kus juba kaugelt tundsid lapsed ära sinikaelpardid. Pardid tervitasid lapsi
prääksudes ning jäädes toitu ootama. Igal lapsel oli võimalus pardile toitu anda. Samas oli lapsel
ülesanne jälgida pardi välimust ning kuidas ta käitub. Väiksematele „Värvupesa“ lastele meeldis
proovida kuivanud saia ning jagada seda koos partidega. Kui pardid olid toidetud mängisime
jooksumängu „Kass ja linnud“. Kus lapsed pidid kiiresti kassi eest oma pessa jõudma. Selle päeva
lõpetas laste poolt lavastatud kaks etendust. „Lõopesa“ lapsed lavastasid „Kuidas varblane tihast
naiseks palus?“ ning „Värvupesa“ lapsed tegid omaloomingulist näidendit loomadega. Näidendi
jaoks vajaminevad linnud ja loomad valmistasid õpetajad ise. Lisaks huvitavale matkale püüdsime
sel loodusenädalal kõike mis kuuldud ja nähtud läbi kunsti paberile jäädvustada. Oma matkast
kirjutasime ka maakonnalehes ning meie mõte oli inimesi üles kutsuda loomi ja linde talvel toitma.
Oma matkapäevad võtaksime kokku Hiina vanasõnaga:
Mida ma kuulen, selle unustan;
Mida ma näen, seda ma mäletan;
Mida ma teen, sellest saan ma aru.
 |  |  |  |