Orava järve matk
» sulge foto
Olime kuulnud, et kevadel vaevlevad kalad järves hapniku puuduses ning otsustasime asja pisut lähemalt uurida.
Meie retk algas teelehtedega tutvumisega. Selgus, et peame tegema ilmavaatlusi, uurima taevast, märkima tuule suuna, prognoosima õhutempera-tuuri, märkama ja kuulama kõike.Meie peamiseks älesandeks oli koostada Orava järve kaart.Ja nii me siis alustasimegi. Päike paistis eredalt ja oli väga mõnus olla. Liikusime hanereas järve suunas. Esimesel peatuskohal ootas meid kohalik kalamees Garri. Tema hoolitseb pidevalt kalade eest. Ta oli oma purde juurde jääst vabaks teinud umbes 10 ruutmeetri suuruse augu. Garri rääkis meile, et siin on kaks jää kihti. Meil oli suur joonlaud kaasas ja mõõtmine näitas, et kõigepealt oli umbes 20 sentimeetri paksune jääkiht, selle all oli 40 sentrimeetrit vett ja siis jälle jää.
Läbi vee oli näha, kuidas umbes 10 sentimeetrised särjed ujusid edasi tagasi. Nad olid päris uimased. Saime teada, et söötmine neid ei aita. Kui inimene on haige, ei taha ta süüa ning ka haige kala ei taha süüa. Loodame, et ehk jäävad siiski ellu. Päikesepaistelise ilmaga olevat seal augu juures ikka väga palju kalu, pead pisut veest väljas ja suud lahti, et pisutki hingata. Leidsime servast kaks surnut kala.Igaüks ütles ühe lause, mida ta kaladest teadis ning lauset ei tohtinud korrata.Veel saime teada, et Orava järves elavad kogred, haugid, särjed ja et kõige suurem kala, mille Garri kätte sai, kaalus seitse ja pool kilo. Tänasime kalameest, soovisime talle edaspidiseks head kalaõnne ja liikusime järve serva määda edasi. Joonistasime pliiatsiga ka kaarti. Märkasime, et kaldalt paistab järv hoopis sirgemate servadega kui järvelt vaadates. Märkisime kaardile suuremad puud, pilliroo, sillad, jääaugud.
Kõik järgmised jääaugud olid väiksemad kui esimene. Aukude juures, kus vesi oli juba jäudnud jäätuda, loopisime vette jäätükke ja purustasime sellega õhukese jää.Ehk päästsime nii mõnegi kala elu. Kolmanda augu juures kasvas väga kõrge pilliroog. Mõõtmine andis pikkuseks peaaegu kolm meetrit.
Järgmine peatus oli kobraste kodu lähedal. Kobrastel oli vist plaanis olnud ähe täeliselt jämeda puuga rinda pista. Siin oli aga inimene vahele astunud. ämber puu oli pandud traatvärk nii, et kobraste tää jäigi pooleli. Kas see puu aga ka ellu jääb, tuleb suvel vaatama tulla.
Nii liikusime järve määda ja läbisime kõik kaladele tehtud augud. Mõne augu juures olid jäätükid, kus sees tillukesed külmunud kalad. Päris kahju neist!Täpselt järve keskel märkasime jänese jälgi. Ta oli tulnud äle järvejää.ällatuskälalisena oli meil musträhn. Ta lendas ähe männi juurde, maast umbes 1 meetri kärgusele ja piilus meid puu tagant.Siis tegime vaikuse mängu ja joonistasime vaikust. Mängu tulid aga harakas ja rasvatihane.
äkki tuli aga pilve tagant välja päike. õhus oli tunda kevadet! Nääd läks lahti lumeinglite tegemiseks. Tegime neid järvejääle päris palju. Ehk võtavad kalad oma kaitse alla!
Retke viimane osa osutus kõige raskemaks. Kui järvel oli pehmet lund vaid 5 sentimeetri jagu, siis nääd läbisime metsa, kus lume paksus oli peaaegu 50 sentimeetrit.Siin tegime lausa lumediivanil puhkuse.
Retke lõpus tegime koolimaja trepil ühise pildi ning arutlesime, mida me teada saime. Kui retke algul pakuti õhutemperatuuriks 3 kraadi sooja, siis koolimajas näitas termomeeter tegelikult 4,5 kälmakraadi.
Kodus jäi tööleht lõpetada, järve plaan värvida ning läpetada jutuke, mida uut ma teada sain.
Oli väga mõnus kevad-talvine pärastläuna.
Orava järvega tutvusid 4.klassi õpilased Angela, Andra, Kirke, Merily, Kilrill, Henri, Mart-Markus, Remi ja õpetaja Kadri
Meie retk algas teelehtedega tutvumisega. Selgus, et peame tegema ilmavaatlusi, uurima taevast, märkima tuule suuna, prognoosima õhutempera-tuuri, märkama ja kuulama kõike.Meie peamiseks älesandeks oli koostada Orava järve kaart.Ja nii me siis alustasimegi. Päike paistis eredalt ja oli väga mõnus olla. Liikusime hanereas järve suunas. Esimesel peatuskohal ootas meid kohalik kalamees Garri. Tema hoolitseb pidevalt kalade eest. Ta oli oma purde juurde jääst vabaks teinud umbes 10 ruutmeetri suuruse augu. Garri rääkis meile, et siin on kaks jää kihti. Meil oli suur joonlaud kaasas ja mõõtmine näitas, et kõigepealt oli umbes 20 sentimeetri paksune jääkiht, selle all oli 40 sentrimeetrit vett ja siis jälle jää.
Läbi vee oli näha, kuidas umbes 10 sentimeetrised särjed ujusid edasi tagasi. Nad olid päris uimased. Saime teada, et söötmine neid ei aita. Kui inimene on haige, ei taha ta süüa ning ka haige kala ei taha süüa. Loodame, et ehk jäävad siiski ellu. Päikesepaistelise ilmaga olevat seal augu juures ikka väga palju kalu, pead pisut veest väljas ja suud lahti, et pisutki hingata. Leidsime servast kaks surnut kala.Igaüks ütles ühe lause, mida ta kaladest teadis ning lauset ei tohtinud korrata.Veel saime teada, et Orava järves elavad kogred, haugid, särjed ja et kõige suurem kala, mille Garri kätte sai, kaalus seitse ja pool kilo. Tänasime kalameest, soovisime talle edaspidiseks head kalaõnne ja liikusime järve serva määda edasi. Joonistasime pliiatsiga ka kaarti. Märkasime, et kaldalt paistab järv hoopis sirgemate servadega kui järvelt vaadates. Märkisime kaardile suuremad puud, pilliroo, sillad, jääaugud.
Kõik järgmised jääaugud olid väiksemad kui esimene. Aukude juures, kus vesi oli juba jäudnud jäätuda, loopisime vette jäätükke ja purustasime sellega õhukese jää.Ehk päästsime nii mõnegi kala elu. Kolmanda augu juures kasvas väga kõrge pilliroog. Mõõtmine andis pikkuseks peaaegu kolm meetrit.
Järgmine peatus oli kobraste kodu lähedal. Kobrastel oli vist plaanis olnud ähe täeliselt jämeda puuga rinda pista. Siin oli aga inimene vahele astunud. ämber puu oli pandud traatvärk nii, et kobraste tää jäigi pooleli. Kas see puu aga ka ellu jääb, tuleb suvel vaatama tulla.
Nii liikusime järve määda ja läbisime kõik kaladele tehtud augud. Mõne augu juures olid jäätükid, kus sees tillukesed külmunud kalad. Päris kahju neist!Täpselt järve keskel märkasime jänese jälgi. Ta oli tulnud äle järvejää.ällatuskälalisena oli meil musträhn. Ta lendas ähe männi juurde, maast umbes 1 meetri kärgusele ja piilus meid puu tagant.Siis tegime vaikuse mängu ja joonistasime vaikust. Mängu tulid aga harakas ja rasvatihane.
äkki tuli aga pilve tagant välja päike. õhus oli tunda kevadet! Nääd läks lahti lumeinglite tegemiseks. Tegime neid järvejääle päris palju. Ehk võtavad kalad oma kaitse alla!
Retke viimane osa osutus kõige raskemaks. Kui järvel oli pehmet lund vaid 5 sentimeetri jagu, siis nääd läbisime metsa, kus lume paksus oli peaaegu 50 sentimeetrit.Siin tegime lausa lumediivanil puhkuse.
Retke lõpus tegime koolimaja trepil ühise pildi ning arutlesime, mida me teada saime. Kui retke algul pakuti õhutemperatuuriks 3 kraadi sooja, siis koolimajas näitas termomeeter tegelikult 4,5 kälmakraadi.
Kodus jäi tööleht lõpetada, järve plaan värvida ning läpetada jutuke, mida uut ma teada sain.
Oli väga mõnus kevad-talvine pärastläuna.
Orava järvega tutvusid 4.klassi õpilased Angela, Andra, Kirke, Merily, Kilrill, Henri, Mart-Markus, Remi ja õpetaja Kadri
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |