RMK Orava rajal
» sulge foto
Orava Põhikooli 2. klassi matk
Ootasime pikisilmi lund, et seekord läbida RMK Orava matkarada suuskadel. Leppisime siiski sellega, et tuleb jälle ilma suuskadeta minna, sest see, mida me ära ei jõudnud oodata, oli lumi. Ja võta näpust, Hommikul kui kooli tulime, hakkaski lund sadama. Meil aga polnud enam kusagilt suuski võtta.
Esimese tunni ajal tegime ära Miksikese pranglimise II etapi võistluse, sõime kõhud täis ja matk saigi alata. Meie matk algas Orava järve ja Solda järve vahelt. Kahe järve vahel on umbes 200 meetri pikkune kraav. Kui seista teel ja otse ette vaadata, võid silmanurkadest näha kahte järve korraga. Kõigepealt lugesime matkaraja alguses olevalt teadetetahvlilt infot. Saime teada, et meid ootab ees 7 kilomeetri pikkune matkarada, mida on võimalik läbida ka jalgratastega. Rada viib läbi metsade, raiesmike.
Esimene peatuskoht oli sillal, mis on ehitatud Orava järvest alguse saanud umbes 3 meetri kõrguse kraavi ületamiseks. Järve äärses metsas nägime kui pime võib olla ühes kuusikus. Metsarajal oli palju jälgi. Arvasime juba varakult, et näeme paljusid jälgi ja kuna olime kindlad, et looduses kõiki jälgi ära ei tunne, võtsime kaasa jäljeküttide kaardid. Oi, kui põnev oli leida kaardipakist samasugune jäljekaart nagu lumelgi näha oli! Üksteise võidu joosti metsa all ja teatati uute leidude olemasolust.
Nii saime selgesks orava, jänese, hiire jäljed.
Jõudsime metsaservalt veidi laiemale teele. Seisime ja imetlesime talvist loodust. Otse ette vaadates , nii kaugele kui silm ulatus kulges pikk ja sirge metsatee, mis oli kaetud värske koheva lumega. Ere päike taevas ei lubanud silmigi hästi lahti hoida. Kaugelt vaadates ei paistnud teel ühtegi jälge. Kahel pool teed noored kuused, valged tutimütsid peas, lehtpuude oksad lumevaiba all kaardus. Ja kui teed natuke lähemalt vaadata, siis selgus, et polnud me seal sugugi esimesed jäljetegijad. Kaardipakk välja, ja jälgede tuvastamine jätkus. Tegime kindlaks kitse, põdra , koera jäljed.
Olime mõnda aega edasi kõndinud, kui nägime äkki midagi väga suurt ja tumedat üle tee sõna otseses mõttes lendamas. Pika arutelu järgi otsustasime, et see ei saanud keegi muu kui põder olla. Easi otsustasime minna väga vaikselt, et teda mitte teelt kaugele ehmatada, ja nii ehk veel lähemaltki näha. Me ei eksinud oma arvamusega. Üle tee oligi läinud päris ehtne põder. Jäljed olid vasakul teepeenral, ja järgmised juba paremal, seega oli tal tõesti väga kiire.Edasise kõndimise käigus arutlesime, mida põder sööb, kus elab. Varsti jäi meie vaatevaälja kitsede söögisõim. Kurvastasime, et ei teadnud selle olemasolust varem, muidu oleksime neile toitu kaasa toonud. Siis uudistasime rohekaid tükke. Katsusime ning kui käe suu juurde panime, oli selge, et tegu oli soolaga. Saime jällegi targemaks.
Mõne aja möödudes ootas ees üllatus. Üle tee oli kaardunud üks puu. Lapsed proovisid üles hüpata , et puust kinni saada, kuid kasvust jäi veel puudu.Järgmine infotahvel teatas meile, et sellel metsateel võib kohata metsist. Teda me kahjuks ei kohanud. Ühe suure kivi peal oli aga paksu lumevaiba all üks päris tavaline kuldnokapuur. Meile jäigi mõistatuseks, kuidas ta küll sinna sattunud oli ja kes seal sees võis elada?
Märkamatult olime jõudnud ringiga meile juba tuttavale teele tagasi. Ja oligi tervelt 7 kilomeetrit seljataha jäänud. Järgmisel päeval joonistasime, mida ja keda me teel nägime, täiendasime oma matkamappi ja meenutasime veel kui ilus on looduses olla ja kui hea oli hingata.
Matkal käisid Merily, Kirke, Andra, Angela, Mari-Liis, Kirill, Igmar, Henri ja õpetaja Kadri
Ootasime pikisilmi lund, et seekord läbida RMK Orava matkarada suuskadel. Leppisime siiski sellega, et tuleb jälle ilma suuskadeta minna, sest see, mida me ära ei jõudnud oodata, oli lumi. Ja võta näpust, Hommikul kui kooli tulime, hakkaski lund sadama. Meil aga polnud enam kusagilt suuski võtta.
Esimese tunni ajal tegime ära Miksikese pranglimise II etapi võistluse, sõime kõhud täis ja matk saigi alata. Meie matk algas Orava järve ja Solda järve vahelt. Kahe järve vahel on umbes 200 meetri pikkune kraav. Kui seista teel ja otse ette vaadata, võid silmanurkadest näha kahte järve korraga. Kõigepealt lugesime matkaraja alguses olevalt teadetetahvlilt infot. Saime teada, et meid ootab ees 7 kilomeetri pikkune matkarada, mida on võimalik läbida ka jalgratastega. Rada viib läbi metsade, raiesmike.
Esimene peatuskoht oli sillal, mis on ehitatud Orava järvest alguse saanud umbes 3 meetri kõrguse kraavi ületamiseks. Järve äärses metsas nägime kui pime võib olla ühes kuusikus. Metsarajal oli palju jälgi. Arvasime juba varakult, et näeme paljusid jälgi ja kuna olime kindlad, et looduses kõiki jälgi ära ei tunne, võtsime kaasa jäljeküttide kaardid. Oi, kui põnev oli leida kaardipakist samasugune jäljekaart nagu lumelgi näha oli! Üksteise võidu joosti metsa all ja teatati uute leidude olemasolust.
Nii saime selgesks orava, jänese, hiire jäljed.
Jõudsime metsaservalt veidi laiemale teele. Seisime ja imetlesime talvist loodust. Otse ette vaadates , nii kaugele kui silm ulatus kulges pikk ja sirge metsatee, mis oli kaetud värske koheva lumega. Ere päike taevas ei lubanud silmigi hästi lahti hoida. Kaugelt vaadates ei paistnud teel ühtegi jälge. Kahel pool teed noored kuused, valged tutimütsid peas, lehtpuude oksad lumevaiba all kaardus. Ja kui teed natuke lähemalt vaadata, siis selgus, et polnud me seal sugugi esimesed jäljetegijad. Kaardipakk välja, ja jälgede tuvastamine jätkus. Tegime kindlaks kitse, põdra , koera jäljed.
Olime mõnda aega edasi kõndinud, kui nägime äkki midagi väga suurt ja tumedat üle tee sõna otseses mõttes lendamas. Pika arutelu järgi otsustasime, et see ei saanud keegi muu kui põder olla. Easi otsustasime minna väga vaikselt, et teda mitte teelt kaugele ehmatada, ja nii ehk veel lähemaltki näha. Me ei eksinud oma arvamusega. Üle tee oligi läinud päris ehtne põder. Jäljed olid vasakul teepeenral, ja järgmised juba paremal, seega oli tal tõesti väga kiire.Edasise kõndimise käigus arutlesime, mida põder sööb, kus elab. Varsti jäi meie vaatevaälja kitsede söögisõim. Kurvastasime, et ei teadnud selle olemasolust varem, muidu oleksime neile toitu kaasa toonud. Siis uudistasime rohekaid tükke. Katsusime ning kui käe suu juurde panime, oli selge, et tegu oli soolaga. Saime jällegi targemaks.
Mõne aja möödudes ootas ees üllatus. Üle tee oli kaardunud üks puu. Lapsed proovisid üles hüpata , et puust kinni saada, kuid kasvust jäi veel puudu.Järgmine infotahvel teatas meile, et sellel metsateel võib kohata metsist. Teda me kahjuks ei kohanud. Ühe suure kivi peal oli aga paksu lumevaiba all üks päris tavaline kuldnokapuur. Meile jäigi mõistatuseks, kuidas ta küll sinna sattunud oli ja kes seal sees võis elada?
Märkamatult olime jõudnud ringiga meile juba tuttavale teele tagasi. Ja oligi tervelt 7 kilomeetrit seljataha jäänud. Järgmisel päeval joonistasime, mida ja keda me teel nägime, täiendasime oma matkamappi ja meenutasime veel kui ilus on looduses olla ja kui hea oli hingata.
Matkal käisid Merily, Kirke, Andra, Angela, Mari-Liis, Kirill, Igmar, Henri ja õpetaja Kadri
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |