Suusamatk
» sulge foto
Imeilusal talvisel reedehommikul, 6. veebruaril, vurasid meie isade – emade autod Mammastesse, et saaksime alustada umbes 10 km pikkust suusamatka. Esialgu oli mõnedel isegi kartus, et kas jõuab kogu matka vastu pidada. Kui juba suusad alla said, polnud enam kuhugi pääsu – matk oli alanud! Sõitsime mööda põlluäärset suusarada. Peagi nägime lumel paljude erinevate loomade jälgi: metskitse, jänese, metssea, rebase, koera ja hiire. Kahjuks oli varahommikul värsket lund sadanud, seetõttu polnud jälgedel enam väga selgeid piirjooni. Kel fotoaparaat ühes, jäädvustas jäljed alatiseks. Ühe mahalangenud kase juures nägime, kuidas jänes oli puukoore täiesti ära närinud. Pruunikad pabulad valgel lumel olid just kui šokolaadikommikesed
Sõitsime põllul pikka aega, vahepeal põikasime metsa, kus vaatlesime ja mõistatasime tüvede järgi lehtpuid. Talvel on keeruline ära tunda, mis puuga tegu. Veel jõudsime matkateel ühe vana mahajäetud palkmaja juurde, millest sai päris vägevaid fotosid! Sellel päeval oli vaikne ja rahulik ilm. Mõnus oli suusatada, loodust nautida ning linnulaul tuletas meelde, et kevad on varsti käes. Talve, aga saab täielikult nautida juhul, kui kuum tee kohe võtta. Kosutavad puhkepausid sooja tee ja kodunt kaasa võetud pajukiga aitasid järgmise teelõigu läbimiseks energiat koguda.
Rahulik teelõik sai poolel teel otsa. Algasid tõelised mäed, kus oli õnnelikke laskumisi ja ka valusaid kukkumisi. Kõik lapsed jätkasid teekonda hoolimata raskustest. Ühes orus märkasime kahte metskitse. Enne kui saime fotoaparaadid välja võtta, olid kitsed minema jooksnud. Saime aru, et metsas peab liikuma vaikselt, märkamaks igat huvitavad seika.
Kiiremad matkasellid sõitsid teistest kaugele ette minnes teist teed. Õnneks märgati peagi, et teised ei järgne neile. Varsti olid ka tormajad uuesti kogu klassiga ühinenud - matk võis jätkuda.
Külastasime Mammaste kooli esimest asukohta. Hea, et selle paiga aitab üles leida kaunis mälestuskivi ja põlispuud. Matka lõpp oli juba päris lähedal. Veel viimased sajad meetrid! Lõpuks pidime kogu jõu kokku võtma, et jõuaksime järsust mäest üles, kus ootasid Lota – Loviisa vanaema Aino ja vanaisa Väino oma kodus kuuma teega. Suusad käes, rühkisime mäkke. Kuum ja väga hea maitsega tee aitas unustada kõik matkal ette tulnud raskused. Olime väsinud, aga õnnelikud, et matk läks korda.
Sõitsime põllul pikka aega, vahepeal põikasime metsa, kus vaatlesime ja mõistatasime tüvede järgi lehtpuid. Talvel on keeruline ära tunda, mis puuga tegu. Veel jõudsime matkateel ühe vana mahajäetud palkmaja juurde, millest sai päris vägevaid fotosid! Sellel päeval oli vaikne ja rahulik ilm. Mõnus oli suusatada, loodust nautida ning linnulaul tuletas meelde, et kevad on varsti käes. Talve, aga saab täielikult nautida juhul, kui kuum tee kohe võtta. Kosutavad puhkepausid sooja tee ja kodunt kaasa võetud pajukiga aitasid järgmise teelõigu läbimiseks energiat koguda.
Rahulik teelõik sai poolel teel otsa. Algasid tõelised mäed, kus oli õnnelikke laskumisi ja ka valusaid kukkumisi. Kõik lapsed jätkasid teekonda hoolimata raskustest. Ühes orus märkasime kahte metskitse. Enne kui saime fotoaparaadid välja võtta, olid kitsed minema jooksnud. Saime aru, et metsas peab liikuma vaikselt, märkamaks igat huvitavad seika.
Kiiremad matkasellid sõitsid teistest kaugele ette minnes teist teed. Õnneks märgati peagi, et teised ei järgne neile. Varsti olid ka tormajad uuesti kogu klassiga ühinenud - matk võis jätkuda.
Külastasime Mammaste kooli esimest asukohta. Hea, et selle paiga aitab üles leida kaunis mälestuskivi ja põlispuud. Matka lõpp oli juba päris lähedal. Veel viimased sajad meetrid! Lõpuks pidime kogu jõu kokku võtma, et jõuaksime järsust mäest üles, kus ootasid Lota – Loviisa vanaema Aino ja vanaisa Väino oma kodus kuuma teega. Suusad käes, rühkisime mäkke. Kuum ja väga hea maitsega tee aitas unustada kõik matkal ette tulnud raskused. Olime väsinud, aga õnnelikud, et matk läks korda.
 |  |  |  |
 |  |  |  |