Kevadet otsimas!
» sulge foto
Oleme Karumõmmide rühm Tartust lasteaiast Hellik. Oleme juba 4-aastased (mõni isegi viis saanud). Meid on rühmas 22 ja lisaks veel õpetajad. Ühel päikeselisel, kalendri järgi juba kevadpäeval, otsustasime kõik koos minna meie lähedal asuvasse Variku metsa kevadet otsima.
Lasteaia juurest teele asudes oli pilt ilus – päike paistis, lumi sulas, veed vulisesid... Mõik matkalised olid rõõmsad ja ootusärevuses, sest oleme ju kevadet juba ammu igatsenud. Talv oli küll vahva olnud, kuid nüüd igatsesime juba päikest ja sooja.
Tee metsa ei olnud küll väga pikk, kuid natuke siiski väsitas. Metsa jõudes me aga sellest ei hoolinud, sest õhk oli värske ja lumes möllata mõnus. Veidi rahmeldanud ja mänginud, hakkasime lõpuks kevademärke otsima.
Esimese asjana tundsime kevadet õhus – kõik lõhnas tegelikult juba mitu-mitu päeva teisiti, aga siin metsas oli see kohe eriti hästi tunda. Õhk oli kohe tulvil kevadest ja tegelikult see ka natuke väsitas meid, sest ega eriti enam joosta jõudnud.
Edasi läkisme puuoksi uurima. Olime enne ka rühmas olles pilte puhkevatest pungadest uurinud, seega teadsime täpselt, mida otsida. Meie kurvastus oli aga suur, sest ei ühtegi punga veel... Veidi hakkas tuju langema, sest ootasime ju kevadet juba nii väga, kuid äkki...
Pöörasime pilgu metsa serva poole ja nägime kitsi mööda jooksmas. Nad olid ilusad, uhked ja muidugi kiired. Seega ei jõudnud me ei fotoaparaati haarata ega ka neid kokku lugeda. Ühise arutelu tulemusena jõudsime aga järeldusele, et neli oli neid kindlasti. Tahtsime kiiresti neile lähemeale joosta, aga muidugi me kitsi enam ei näinud, sest tegime ju lärmi ja seda loomad ei armasta. Küll aga nägime ilusaid kitsejälgi ning mõned pabuladki leidsme.
Metsa ääres nägime ka armsaid paju-tibusid ehk siis pajuurbi. Tahtsime küll ka rühma mõned oksad tuua, aga otsustasime siiski, et puu küljest me oksi murdma ei hakka, sest viisakad lapsed ega ka suured nii ju ei tee. Kui iga üks käib sealt endale oksa murdmas, siis varsti on puu ju täitsa paljas.
Nüüd oli aeg tagasiteele asuda ja küll see tee oli nüüd pikk – jalad olid väsinud ja nälg ka näpistas juba. Väljas matkates läheb ju kõht eriti ruttu tühjaks.
Enne lasteaeda tagasi jõudmist nägime aga ka natuke kevadet piilumas ja kohe meie lasteaia kõrval. Nimelt ühe suure maja taga olid oma ninad lume vahelt välja pistnud esimesed kevadlilled – lumikellukesed. Nad oli nii armsad ja ilusad...
Tegelikult ongi kevad juba käes ja meie leidsime ta ka üles!
Lasteaia juurest teele asudes oli pilt ilus – päike paistis, lumi sulas, veed vulisesid... Mõik matkalised olid rõõmsad ja ootusärevuses, sest oleme ju kevadet juba ammu igatsenud. Talv oli küll vahva olnud, kuid nüüd igatsesime juba päikest ja sooja.
Tee metsa ei olnud küll väga pikk, kuid natuke siiski väsitas. Metsa jõudes me aga sellest ei hoolinud, sest õhk oli värske ja lumes möllata mõnus. Veidi rahmeldanud ja mänginud, hakkasime lõpuks kevademärke otsima.
Esimese asjana tundsime kevadet õhus – kõik lõhnas tegelikult juba mitu-mitu päeva teisiti, aga siin metsas oli see kohe eriti hästi tunda. Õhk oli kohe tulvil kevadest ja tegelikult see ka natuke väsitas meid, sest ega eriti enam joosta jõudnud.
Edasi läkisme puuoksi uurima. Olime enne ka rühmas olles pilte puhkevatest pungadest uurinud, seega teadsime täpselt, mida otsida. Meie kurvastus oli aga suur, sest ei ühtegi punga veel... Veidi hakkas tuju langema, sest ootasime ju kevadet juba nii väga, kuid äkki...
Pöörasime pilgu metsa serva poole ja nägime kitsi mööda jooksmas. Nad olid ilusad, uhked ja muidugi kiired. Seega ei jõudnud me ei fotoaparaati haarata ega ka neid kokku lugeda. Ühise arutelu tulemusena jõudsime aga järeldusele, et neli oli neid kindlasti. Tahtsime kiiresti neile lähemeale joosta, aga muidugi me kitsi enam ei näinud, sest tegime ju lärmi ja seda loomad ei armasta. Küll aga nägime ilusaid kitsejälgi ning mõned pabuladki leidsme.
Metsa ääres nägime ka armsaid paju-tibusid ehk siis pajuurbi. Tahtsime küll ka rühma mõned oksad tuua, aga otsustasime siiski, et puu küljest me oksi murdma ei hakka, sest viisakad lapsed ega ka suured nii ju ei tee. Kui iga üks käib sealt endale oksa murdmas, siis varsti on puu ju täitsa paljas.
Nüüd oli aeg tagasiteele asuda ja küll see tee oli nüüd pikk – jalad olid väsinud ja nälg ka näpistas juba. Väljas matkates läheb ju kõht eriti ruttu tühjaks.
Enne lasteaeda tagasi jõudmist nägime aga ka natuke kevadet piilumas ja kohe meie lasteaia kõrval. Nimelt ühe suure maja taga olid oma ninad lume vahelt välja pistnud esimesed kevadlilled – lumikellukesed. Nad oli nii armsad ja ilusad...
Tegelikult ongi kevad juba käes ja meie leidsime ta ka üles!
 |  |  |