Jälgede jahil Oraval ja Vitipalus
» sulge foto
Jägi ajamas Vitipalus ja Oraval
Meie otsustasime uurida loomade tegutsemise jälgi kahel erineval matkarajal.
Esimene matk algas 6. märtsi hommikul kõigepealt bussisõiduga Elvasse Vapramäe-Vellavere-Vitipalu matkaradadele. Pärast päris pikka sõitu pööras buss viimaks metsateele ja hakkasime tähelepanelikult otsima teede ristumiskohta, kus meid pidi ootama retkejuht. Viimaks nägimegi erkrohelist oravamütsi puude vahel vilksatamas. Ja seal oligi meie retkejuht Mare.
Kribinal-krabinal bussist välja ja jäljejaht võiski alata. Kõigepealt saime teada, et oleme looduskaitsealal ja , et me peame käima hanereas, et mitte võimalikke jälgi lihtsalt ära tallata.
Võtsime ritta ning nii meie teekond algaski. Küll oli huvitav loodus. Meil kodus niisuguseid künkaid ja orge nii palju ei ole. Muudkui mäkke üles ja siis jälle alla. Küll olid kitsed oma toimetusi toimetanud ja jänkud oma haake teinud. Öösel oli sadanud värsket lund ja mets oli otsekui muinasjutus. Varsti tegime peatuse ning need, kellel energiat üle kippus jääma, võisid tagumiku peal kõrgest mäest alla sõita. Loomulikult proovisime kõik. Järgmine pikem peatus oli mägralinnakus. Leidsime sealt päris palju avasid ja ka üsna värskeid tegutsemisjälgi. Esimestel liikujatel õnnestus näha ka päris elusat hiirekest. Olime teda vist kõvast ehmatanud, sest ta liikus väga kiiresti üle raja ja puges siis lume alla. Viimased pidid leppima vaid jälgede imetlemisega.
Ja siis läks meil tegutsemiseks. Kõigepealt jagati meid rühmadesse. Iga rühm sai paberi, kirjutusvahendi, topsi, jäljeraamatu. Me pidime leidma teatud aja jooksul võimalikult palju loomade tegutsemisjälgi ning need jäljed ka kuidagi üles märkima. Liikusime 3-4 kaupa ja minna tohtisime nii kaugele, et retkejuhi oravamütsi veel näha on. Tagasi pidime tulema siis, kui keset metsa kuke kiremist kuuleme. Aeg läks väga ruttu ja varsti kuulduski kõrgelt mäe otsast kukeleegu.
Nüüd algas esitlus ja igaüks pidi selgitama, kelle tegutsemist oli looduses märganud. Kes oli märganud kaasa võtta puukoore, kus üraskid ja siklased olid tegutsenud, kes oli topsi kitsekakat korjanud, kes jäljed paberile joonistanud ja käbisid korjanud. Igatahes oli päris huvitav.
Nüüd tunneme kõik, missugune näeb välja hiire näritud ja missugune orava näritud käbi.
Tagasiteel ületasime Tartu maratoni suusaraja. Mitte keegi meist ei olnud varem seda näinud. Osad lubasid järgmisel aastal maratonil osaleda.
Varsti jõudsime puhkekohta, kus jõime kuuma teed,sõime saiakesi ja tegime kokkuvõtteid, mida uut me teada saime. Ja siis bussi ning algaski kojusõit. Olime päris väsinud.
10. märtsil otsustasime uurida loomade tegevusjälgi oma kodukandis ja läbisime matkaraja ümber Orava järve. Sõime koolilõuna, panime end riidesse ning kogunesime trepile.Õpetaja jagas meile töölehed ning selgitas kuhu me lähme. Me olime teinud esimese peatuse, et uurida, kuidas tunda puid okste ja pungade järgi, kui meist sõitis mööda üks kohalik mees ja küsis, et kas me metsloomi ka näha tahame. Tal oli auto kastis rebane ja nugis. Loomulikut ei lasknud me seda endale kaks korda öelda. Vaatasime täpselt järgi, millised olid kihvad, millised küünised ja missugune kasukas. Mees rääkis, et nugis tuli mesitarru maiustama. Oli lausa augu närinud. See oli meile päris uudiseks.
Julgemad poseerisid koos rebasega ka pildil.
Meie teekond jätkus metsas. Liikusime mööda kitse jäjerida, et vaadata, kuhu ta läinud on. Märkasime, et mõnede jälgede vahe on lühem, mõnedel pikem. Keset metsa tegime mängupeatuse. Me pidime võtma paaridesse. Ühel paarilistest seoti silmad kinni ja nägija paariline pidi talutama pimeda ühe puu juurde. Loomulikult tegime me kõik seda võimalikult pimedat keerutades ja eksitades. Siis see pime katsus puud kätege ja jutustas, mida ta tunneb ja missugune see puu on. Seejärel talutati ta alguskohta tagasi. Nüüd tehti tal silmad lahti ja ta pidi sama puu ise üles leidma. Mõni leidsid oma puu üles, kõik ei leidnud ka. Pärast osad vahetusid.Igatahes oli väga vahva mäng.
Edasisel teel vaatlesime rohkem puid, põõsaid ja taimi. Leidsime ka varsti õide puhkeva näsiniine. Päris lahti õied siiski veel ei olnud. Järve teises otsas aga märkasime, et ümber suurte pajude on pandus traatvõrgud. Küll me nuputasime, et milleks. Lahenduse leidsime siis, kui nägime päris värsket kopra näritud puud.
Ja varsti olimegi pargis tagasi.Ka siin vaatlesime veel puid, torkavat kuuske, mägimände.
Kui nüüd meenutada Elva matka, siis siin me ei kohanud mägra jälgi, teised loomad olid päris samad.
Looduses viibida on tore igal pool.
Meie otsustasime uurida loomade tegutsemise jälgi kahel erineval matkarajal.
Esimene matk algas 6. märtsi hommikul kõigepealt bussisõiduga Elvasse Vapramäe-Vellavere-Vitipalu matkaradadele. Pärast päris pikka sõitu pööras buss viimaks metsateele ja hakkasime tähelepanelikult otsima teede ristumiskohta, kus meid pidi ootama retkejuht. Viimaks nägimegi erkrohelist oravamütsi puude vahel vilksatamas. Ja seal oligi meie retkejuht Mare.
Kribinal-krabinal bussist välja ja jäljejaht võiski alata. Kõigepealt saime teada, et oleme looduskaitsealal ja , et me peame käima hanereas, et mitte võimalikke jälgi lihtsalt ära tallata.
Võtsime ritta ning nii meie teekond algaski. Küll oli huvitav loodus. Meil kodus niisuguseid künkaid ja orge nii palju ei ole. Muudkui mäkke üles ja siis jälle alla. Küll olid kitsed oma toimetusi toimetanud ja jänkud oma haake teinud. Öösel oli sadanud värsket lund ja mets oli otsekui muinasjutus. Varsti tegime peatuse ning need, kellel energiat üle kippus jääma, võisid tagumiku peal kõrgest mäest alla sõita. Loomulikult proovisime kõik. Järgmine pikem peatus oli mägralinnakus. Leidsime sealt päris palju avasid ja ka üsna värskeid tegutsemisjälgi. Esimestel liikujatel õnnestus näha ka päris elusat hiirekest. Olime teda vist kõvast ehmatanud, sest ta liikus väga kiiresti üle raja ja puges siis lume alla. Viimased pidid leppima vaid jälgede imetlemisega.
Ja siis läks meil tegutsemiseks. Kõigepealt jagati meid rühmadesse. Iga rühm sai paberi, kirjutusvahendi, topsi, jäljeraamatu. Me pidime leidma teatud aja jooksul võimalikult palju loomade tegutsemisjälgi ning need jäljed ka kuidagi üles märkima. Liikusime 3-4 kaupa ja minna tohtisime nii kaugele, et retkejuhi oravamütsi veel näha on. Tagasi pidime tulema siis, kui keset metsa kuke kiremist kuuleme. Aeg läks väga ruttu ja varsti kuulduski kõrgelt mäe otsast kukeleegu.
Nüüd algas esitlus ja igaüks pidi selgitama, kelle tegutsemist oli looduses märganud. Kes oli märganud kaasa võtta puukoore, kus üraskid ja siklased olid tegutsenud, kes oli topsi kitsekakat korjanud, kes jäljed paberile joonistanud ja käbisid korjanud. Igatahes oli päris huvitav.
Nüüd tunneme kõik, missugune näeb välja hiire näritud ja missugune orava näritud käbi.
Tagasiteel ületasime Tartu maratoni suusaraja. Mitte keegi meist ei olnud varem seda näinud. Osad lubasid järgmisel aastal maratonil osaleda.
Varsti jõudsime puhkekohta, kus jõime kuuma teed,sõime saiakesi ja tegime kokkuvõtteid, mida uut me teada saime. Ja siis bussi ning algaski kojusõit. Olime päris väsinud.
10. märtsil otsustasime uurida loomade tegevusjälgi oma kodukandis ja läbisime matkaraja ümber Orava järve. Sõime koolilõuna, panime end riidesse ning kogunesime trepile.Õpetaja jagas meile töölehed ning selgitas kuhu me lähme. Me olime teinud esimese peatuse, et uurida, kuidas tunda puid okste ja pungade järgi, kui meist sõitis mööda üks kohalik mees ja küsis, et kas me metsloomi ka näha tahame. Tal oli auto kastis rebane ja nugis. Loomulikut ei lasknud me seda endale kaks korda öelda. Vaatasime täpselt järgi, millised olid kihvad, millised küünised ja missugune kasukas. Mees rääkis, et nugis tuli mesitarru maiustama. Oli lausa augu närinud. See oli meile päris uudiseks.
Julgemad poseerisid koos rebasega ka pildil.
Meie teekond jätkus metsas. Liikusime mööda kitse jäjerida, et vaadata, kuhu ta läinud on. Märkasime, et mõnede jälgede vahe on lühem, mõnedel pikem. Keset metsa tegime mängupeatuse. Me pidime võtma paaridesse. Ühel paarilistest seoti silmad kinni ja nägija paariline pidi talutama pimeda ühe puu juurde. Loomulikult tegime me kõik seda võimalikult pimedat keerutades ja eksitades. Siis see pime katsus puud kätege ja jutustas, mida ta tunneb ja missugune see puu on. Seejärel talutati ta alguskohta tagasi. Nüüd tehti tal silmad lahti ja ta pidi sama puu ise üles leidma. Mõni leidsid oma puu üles, kõik ei leidnud ka. Pärast osad vahetusid.Igatahes oli väga vahva mäng.
Edasisel teel vaatlesime rohkem puid, põõsaid ja taimi. Leidsime ka varsti õide puhkeva näsiniine. Päris lahti õied siiski veel ei olnud. Järve teises otsas aga märkasime, et ümber suurte pajude on pandus traatvõrgud. Küll me nuputasime, et milleks. Lahenduse leidsime siis, kui nägime päris värsket kopra näritud puud.
Ja varsti olimegi pargis tagasi.Ka siin vaatlesime veel puid, torkavat kuuske, mägimände.
Kui nüüd meenutada Elva matka, siis siin me ei kohanud mägra jälgi, teised loomad olid päris samad.
Looduses viibida on tore igal pool.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |