Kevademärke otsimas
» sulge foto
Palupera põhikooli teine ja kolmas klass otsustasid koos minna matkale. Vaatasime aknast välja, päike paistis kevadiselt. Tundus, et ilm on matkamiseks igati soodne. Kevadine päike tegi klassiruumis olemise palavaks.
Riided selga ja koolimaja nurga taha temperatuuri näitu uurima. Ainult kraad külma. Täitsa mõnus õueilm! Esimesed kevademärgid jäid silma kooliõuel. Hakid valmistusid igaaastaseks pesaehitamiseks. Linnud vallutasid koolimaja räästa ja katuse. Linnunokad veavad igal aastal oksad kohale, peale linnupoegade pesast lahkumist, lõhuvad inimkäed lindude töövaeva. Kurb tõde. Arvata võib, et nii läheb ka sellel aastal. Soe kevadpäike on enamuse lume ja jää ära sulatanud.
Talvel on kindel käsi ja ei taha ta sugugi kevadele alla anda. Lumemäed ei kahane. Matkateekonnal jõudsime tiigi äärde. Mõisaajal käidi tiikidel tritsutamas. Kui uisud oleks kaasas olnud, oleksime sama võinud teha. Öösel oli 15 kraadi külma ja jää kandis meid turvaliselt. Esimestel õnnestus märgata jänest, kes oma kuulsaid haake tehes metsatukka kadus. Jää peal märkasime teisigi jälgi. Leidsime ka kellegi uru, oli teine päris sügav ja loomakestele kaitset ja varju pakkuv. Meie huvitavamaks leiuks oli võimsate peadega ohakataim. Oli see alles valusalt torkav nagu siil. Eemalt vaadates näis pehme kui mänguasi.
Pehmed pajukiisud tõid rõõmu ja tuletasid ühele õpilasele meelde, et eelmisel aastal kadus valu pajutibude puudutusest. Ühes kohas vajus jalg läbi lumekooriku ja peaaegu poole meetri sügavusele. Lund on kõikjal küllaga ja ei tea millal see valge maapind rohelusele teed annab.
Lootma peab, et kevadpäikesel on võimu ja jõudu võitluses talvega peale jääda ning meile võrreldes eelmise aasta kevadematkaga rohkem kevademärke näidata.
Kohtume järgmisel aastal samal ajal, samal rajal.
Riided selga ja koolimaja nurga taha temperatuuri näitu uurima. Ainult kraad külma. Täitsa mõnus õueilm! Esimesed kevademärgid jäid silma kooliõuel. Hakid valmistusid igaaastaseks pesaehitamiseks. Linnud vallutasid koolimaja räästa ja katuse. Linnunokad veavad igal aastal oksad kohale, peale linnupoegade pesast lahkumist, lõhuvad inimkäed lindude töövaeva. Kurb tõde. Arvata võib, et nii läheb ka sellel aastal. Soe kevadpäike on enamuse lume ja jää ära sulatanud.
Talvel on kindel käsi ja ei taha ta sugugi kevadele alla anda. Lumemäed ei kahane. Matkateekonnal jõudsime tiigi äärde. Mõisaajal käidi tiikidel tritsutamas. Kui uisud oleks kaasas olnud, oleksime sama võinud teha. Öösel oli 15 kraadi külma ja jää kandis meid turvaliselt. Esimestel õnnestus märgata jänest, kes oma kuulsaid haake tehes metsatukka kadus. Jää peal märkasime teisigi jälgi. Leidsime ka kellegi uru, oli teine päris sügav ja loomakestele kaitset ja varju pakkuv. Meie huvitavamaks leiuks oli võimsate peadega ohakataim. Oli see alles valusalt torkav nagu siil. Eemalt vaadates näis pehme kui mänguasi.
Pehmed pajukiisud tõid rõõmu ja tuletasid ühele õpilasele meelde, et eelmisel aastal kadus valu pajutibude puudutusest. Ühes kohas vajus jalg läbi lumekooriku ja peaaegu poole meetri sügavusele. Lund on kõikjal küllaga ja ei tea millal see valge maapind rohelusele teed annab.
Lootma peab, et kevadpäikesel on võimu ja jõudu võitluses talvega peale jääda ning meile võrreldes eelmise aasta kevadematkaga rohkem kevademärke näidata.
Kohtume järgmisel aastal samal ajal, samal rajal.
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |  |
 |  |  |